Eesti arhitektuuripoliitika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eesti arhitektuuripoliitika on põhimõtted ja tegevused, mille siht on käsitleda ehitatud keskkonda Eesti rahvusliku rikkuse olulise osana ning säilitada ja kasvatada selle väärtust hea ruumiloome, s.t kestliku ruumilise planeerimise, väärtarhitektuuri loomise ja kvaliteetse ehitustegevuse kaudu.

Eesti Arhitektide Liit on koostanud dokumendi "Eesti arhitektuuripoliitika"[1], mis võeti Vabariigi Valitsuse 2002. aasta 22. oktoobri istungil teadmiseks.

Arhitektuuripoliitika eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumendi järgi on Eesti arhitektuuripoliitikal kuus suuremat eesmärki:

  • käsitleda ehitatud keskkonda Eesti rahvusliku rikkuse osana ning säilitada ja kasvatada selle väärtust;
  • luua eeldused elanikkonna sotsiaalseid vajadusi rahuldava, turvalise ja harmoonilise elukeskkonna kujundamiseks;
  • süvendada ühiskonna vastutustunnet oma elukeskkonna ees, edendades ruumiharidust ja arhitektuuri populariseerimist;
  • toetada ruumilist planeerimist, väärtarhitektuuri loomist ja kvaliteetset ehitust;
  • toetada arhitektiõppe ning arhitektuuri, planeerimise, linnaehituse, ehitustehnoloogia ja ehitusmaterjalide uurimise arengut;
  • edendada soodustavate meetmetega arhitektuuripärandi kui rahvuskultuuri ajaloo ühe kandja säilitamist.

Elukeskkonna kujundamisel põimuvad omavahel ruumiline planeerimine, arhitektuur ja ehitus. Arhitektuuripoliitika põhimõtete eduka elluviimise hea näitena võib tuua Eesti Arhitektide Liidu ja Riigikantselei ühisel eestvedamisel ellu kutsutud EV 100 programm „Hea avalik ruum“, eesmärgiga taasaktiveerida riigi 100. sünnipäevaks 16 Eesti linna keskväljakud, peatänavad või nende ümbrus. Projekti algatajad näevad linnakeskuste kordategemises head võimalust koondada inimesi, kasvatada kogukonna ühtsustunnet ja kujundada kohalik elukeskkond ligitõmbavamaks. Linnasüdame inimsõbralikumaks ja meeldivamaks muutmisega saab hoogustada ettevõtlust ning vältida linna laialivalgumist. Võistluste tulemuste elluviimist on toetanud teiste seas nii omavalitsused ise kui ka Ettevõtluse Arendamise SA regionaalarengu meetmed, Kultuuriministeerium ja Rahandusministeerium.

Dokumendi reguleerimisala[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumendis on esile toodud arhitektuuripoliitika elluviijate kohustused ja vastutus.

Riik[muuda | muuda lähteteksti]

Riik vastutab elukeskkonna eest. Turvaline, hästi toimiv ja hea ehituskunstilise kvaliteediga keskkond on igaühe põhiõigus, mille riik tagab seaduste ja elukorraldusega.

Omavalitsus[muuda | muuda lähteteksti]

Planeerimise, kavandamise ja ehitusala korralduse eest vastutab omavalitsus, kes saab kehtestada ja rakendada kohalikke reeglistikke (nt ehitusmäärusi), pikaajalisi programme ja strateegiaid ruumilise planeerimise ja arhitektuuri kohta, samuti koordineerida planeerimist selleks teenust ostes või ise planeeringuid koostades.

Era- ja kolmas sektor[muuda | muuda lähteteksti]

Tellijal on vabadus tegutseda tingimusel, et ta ei sea ohtu inimeste elu ega kahjusta kellegi õigusi. Selleks tuleb kinni pidada ehitusnormidest ja oma tegevus teistega kooskõlastada. Era- ja kolmas sektor on esteetiliselt kõrgeväärtusliku elukeskkonna loomisel avaliku sektori partnerid.

Arhitekti vastutusala[muuda | muuda lähteteksti]

Dokument käsitleb arhitekti elukutse kohustusi ja vastutust. Dokument selgitab, et arhitekti suhe ühiskonnaga ei ole üksnes esteetikakeskne, vaid sel on ühtlasi oluline sotsiaalne mõõde, mis põhineb ühiskonna usaldusel ja arhitekti tunnustamisel elukeskkonna kujundajana. Elukeskkonna kvaliteet sõltub märkimisväärselt arhitekti kui elukeskkonna kavandaja professionaalsusest ja kutse-eetikast. Elukeskkonna arendamine on ressursimahukas, vahendite paigutusega kaasneb vastutus ühiskonna ees. Investeeringute mõistlikkus ja ruumiline kvaliteet on seotud arhitekti erialase tasemega. Arhitekti professionaalsus sõltub suurel määral tema haridusest, mistõttu peab hariduspoliitika toetama kõrgetasemelist arhitektiõpet. Eesti arhitekte ühendab 1922. aastal loodud Eesti Arhitektide Liit.

Arhitektuuripoliitika konverents[muuda | muuda lähteteksti]

21. septembril 2017. aastal peeti Tallinnas arhitektuuripoliitika konverentsi, mis pakkus ülevaadet ruumilise planeerimise ja ehituskultuuri poliitika viimastest arengutest Euroopas. Konverentsil tutvustati Euroopa riikide arhitektuuripoliitika uuemaid mõttesuundi ja edulugusid. Konverentsi peakõneleja oli arhitekt Massimiliano Fuksas, ettekande tegid teiste seas Iirimaa riigiarhitekt Ciaran O’Connor ja Flandria valitsuse riigiarhitekt Leo Van Broeck Belgiast. Lars-Christian Uhlig selgitas Saksamaa baukultur püüdlusi ja põhimõtteid. Birgitte Jahn tutvustas Taani arhitektuuripoliitikat ning Jorge Bonito Santos Portugali arhitektuuri- ja maastikupoliitikat, kus arhitektuuri nähakse osana maastikust, millest sõltub elanike elukvaliteet ja mis kätkeb meie kollektiivset identiteeti, kultuuri, haridust ja väärtusi. 22. septembril kohtusid Tallinnas Euroopa arhitektuuripoliitika foorumi liikmed, arutati võrgustiku edasist tegevust.

Seotud poliitikad ja strateegiad[muuda | muuda lähteteksti]

Maapoliitika hõlmab maareformi läbiviimist, riigimaade haldamist, looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade riigile omandamist, piisava maa olemasolu tagamist riigile oluliste funktsioonide täitmiseks, maa kui ressursi kasutuse üldise jätkusuutlikkuse tagamist ning riigi huvide kaitsmist planeeringutes. Riigi kui terviku vaates on muutumas üha enam aktuaalseks maade omandamine nii riigi kui kohalike arendustegevuste vajaduste ehk pikaajaliste eluvajaduste jätkusuutlikuks tagamiseks. Riigi maapoliitika lähtub avalikest huvidest ja põhineb vastaval maakorraldusel.

Maastikupoliitika on Euroopa maastiku konventsiooni kohaselt pädevate ametiasutuste üldpõhimõtete, strateegiate ja suunistega konkreetsete meetmete rakendamiseks maastike kaitsel, korraldusel ja planeerimisel. Maastikupoliitika pakub tuge tulevikus aset leidvate muutuste juhtimiseks viisil, mis võtab arvesse meile pärandatud maastike mitmekesisust ja kvaliteeti ning mis on suunatud selle mitmekesisuse ja kvaliteedi säilitamisele või edendamisele. Eesti liitus Euroopa maastiku konventsiooniga 2017. aastal.

Riigi kinnisvarategevuse strateegia on riigiasutuste põhitegevuseks vajalike hoonete juhtimise strateegia, eelkõige riigi kui kinnisvara kasutaja (mitte omaniku9 vaatenurgast. Eestis ei erista riigi kinnisvarastrateegia riigi kui kinnisvara omaniku ja riigi kui kinnisvara kasutaja erinevaid eesmärke: strateegia küll märgib omaniku ja kasutaja erinevaid huvisid (omaniku huvi – teenida kasumit, hoida väärtust ja kasutaja rahulolu, kasutaja huvi – saada optimaalne ruum soodsa hinnaga), kuid ta ei sea neile eraldi eesmärke, mistõttu on strateegiasse sisse kirjutatud mitmeid huvide konflikte. Näiteks, Riigi Kinnisvara AS kui kinnisvara omanik ei saa olla üheaegselt turul konkureeriv kinnisvarateenuste pakkuja ja riigi kui üürniku huve kaitsev nõustaja. Riigil on keerukas hoida kokku eelarvekulusid, samal ajal kaitstes muinsuskaitselist pärandit, millega kaasnevad lisakulude tegemise vajadused ja järgides EL rahastamise reegleid, mis on suunatud mõne valdkondliku eesmärgi tõhusale täitmisele.

Kinnisvarapoliitika ja muinsuskaitsepoliitika on omavahel seotud seeläbi, et riigi kinnisvara registri andmetel kuulub riigi omandusse 3231 hoonet, neist 15-20% on kultuurimälestised. Neist viiendik on halvas, avariilises, hävinud või varemestunud seisukorras. Peamisteks põhjusteks on raha- ja funktsiooni puudus, kuid mõlemaid puudusi saaks läbimõeldud otsuste korral ja poliitikavaldkondi koos vaadates leevendada. Riigikontroll osundas (2016) aruandes Riigikogule välja, et valitsus pole 15 aasta jooksul riigi kinnisvarapoliitikas üksmeelele jõudnud. Valitsus ei ole kinnitanud riigi kinnisvarastrateegiat, riigi kinnisvarakorralduse reform on arenenud sisuliselt koordineerimatult, aeglaselt ja prognoosimatult, sõltudes ministeeriumide üksikotsustest. Kinnisvara arendamine tähendab tänapäevases mõistes üha rohkem olemasoleva keskkonna kohandamist ja selle säästlikul viisil muutmist. Avaliku sektori kinnisvaraotsuste tegemisel tuleb analüüsida peale lühiajalise kokkuhoiu ka muud (eelkõige sotsiaalset ja kultuurilist) keskkonnamõju, sh mõju kultuuripärandile ja ehitatud keskkonnale. Senise kasvule orienteeritud planeerimise asemel on vaja läbimõeldud ruumilisi otsuseid asustuse tihendamiseks sobivates kohtades ja olemasoleva kultuuriväärtusliku kinnisvara arendamise suunamisel, sh taaskasutamisel ja korrastamisel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]