Eesmine ristatiside

Eesmine ristatiside

Eesmine ristatiside ehk ERS (inglise keeles anterior cruciate ligament ehk ACL) on üks inimese põlve ristatisidemete paarist (teine on tagumine ristatiside, inglise keeles posterior cruciate ligament ehk PCL). Neid kahte sidet nimetatakse ka ristkülikukujulisteks sidemeteks, kuna need on paigutatud ristuva kujuga.

ERS kulgeb põlveliigeses sääreluu eesmisest osast reieluu tagumisse ossa põlve keskosas ja vastutab põlveliigese eesmise stabiilsuse eest – et liigese alumine osa ei nihkuks ette. Eesmine ristatiside saab kõige sagedamini vigastada just sporti tehes.

Struktuur

Asub põlveliigese keskel ning on risti tagumise sidemega ning kinnituvad reie- ja sääreluule.

Funktsioon

ERS vastutab põlveliigese eesmise stabiilsuse eest. Lisaks piirab ERS liigese alumise osa nihkumist ette.

Kliiniline tähtsus

Vigastus

Põlve eesmise ristatisideme rebend on üks raskeim ja sagedaim vigastus ning tavaliselt asendatakse katkenud side sama inimese mõne teise kõõlusega. ERS vigastus tekib väänamise, sääre ettenihkumise või üle sirutusmehhanismi tõttu. Enim esineb vigastus inimestel, kes tegelevad kontaktspordialadega, näiteks jalgpalli, korvpalli, kuid ka mäesuusatamisega. Reeglina rebeneb side ise. Lastel, noorukitel ja vanemas eas patsientidel võib tekkida ERS-i rebenemine sääreluult koos luutükiga. Paljudel juhtudel pole põhjuseks otsene kontakt (löök, vm trauma), vaid kontrollimatu põlveliigese väänamine. ERS-i rebendiga võivad kaasneda ka põlveliigesesiseste (menisk, kõhred) ja liigeseväliste sidemete vigastused, aga ka luumurrud. Värske vigastuse korral läheb põlv tursesse – reeglina esineb veriliiges ja ebastabiilsuse tunne (põlv läheb liigesest välja). Vigastuse äratundmiseks hinnatakse – vigastuse mehhanismi ja vigastusjärgset kulgu (korduv liigese „välja käimine”), ebastabiilsuse test (vigastatud põlve stabiilsus võrrelduna terve põlvega), röntgeniülesvõte luustruktuuride ja liigese üldseisundi hindamiseks ja magnetresonantstomograaia (MRT) vigastuse ulatuse täpsustamiseks.

Operatiivne ravi

• Iga ERS-i vigastust opereerima ei pea ning operatsiooni vajalikkuse määramisel jaotatakse patsiendid kolme põhigruppi:
  • tipptasemel kontaktspordialaga tegelevad sportlased, kelle sportlikku aktiivsust antud vigastus suure tõenäosusega segab. Opereeritakse vigastuse varajases perioodis
  • füüsiliselt aktiivsed inimesed, kellel esinevad sportides taastusravile ja erisidemete kasutamisele vaatamata põlveliigese ebastabiilsuse nähud. Operatsiooni soovitatakse kahe ja enama ebastabiilsuse episoodi kordumisel
  • inimesed, kellel esinevad tavaelus või tööl põlveliigese ebastabiilsuse hetked, mis omakorda piiravad tavapärast füüsilist tegevust. ERS-i ägedas faasis tavaliselt operatsiooni ei soovitata, kuna siis esineb turse, mille puhul on suurem oht põletikku tekkeks. Samuti võib pärast operatsiooni tekkida probleeme ka liigese liikuvusega. Turse taandumisel (ligikaudu 2 nädalat pärast traumat) teostatakse operatsioon tavaliselt juhtudel, kui esineb teiste sidemete vigastusi või meniskirebendist tingitud põlveliigese blokki. Enamasti tehakse operatsioon 2–3 kuud pärast traumat. Kuna rebenenud sidet tagasi õmmelda ei ole võimalik (v.a luutükiga ärarebimisvigastus), tehakse kõõluse plastika, kus võetakse patsiendi enda kõõlused (autotransplantaat): reie tagaosast m. semitendinosus'e ja m. gracilis'e kõõlus (tehakse umbes 3 cm lisalõige sääre ülaosa siseküljel kõõluste kinnituskohas, eriinstrumendiga prepareeritakse kõõlused ja valmistatakse uus side) või põlvekedra kõõlus koos luutükkidega põlvekedra ja sääreluu kinnituskohtadest (tehakse lisalõiked reeglina kõõluse ülemises ja alumises kinnituskohas). Sääre- ja reieluusse puuritakse luukanalid. Uus sideme transplantaat viiakse liigesesse artroskoopiliselt ning kinnitatakse kruvide või spetsiaalsete ankrusüsteemidega. Kaasuvad meniski ja kõhre vigastused ravitakse sama operatsiooni käigus.

Võimalik on kasutada ka doonortransplantaate, kuid selle vajaduse täpsustab opereeriv arst patsiendiga. Operatsioon teostatakse artroskoopiliselt, kuid mõnel juhul toimub üleminek lahtisele operatsioonile. Patsient on operatsiooni ajal üldnarkoosis või juhteanesteesias.

Taastusravi

Pärast operatsiooni viibitakse haiglas tavaliselt kuni 3 päeva ning kohe pärast operatsiooni algab taastusravi. Pärast operatsiooni seotakse haavad spetsiaalsete sidemete või plaastritega. Neid tuleb vahetada vajaduse järgi (määrdumisel, märgumisel), kuid esimene sidemevahetus on soovitatav 24 tunni möödumisel kas perearsti juures või kodustes tingimustes. Haavaõmbluste eemaldamine toimub perearsti juures 10–14 päeva möödumisel operatsioonist. Voolava vee all haavapiirkonna pesemine on lubatud alates kolmandast operatsioonijärgsest päevast. Täisliikuvus põlveliigeses saavutatakse umbes 2 kuu jooksul. Töövõime taastub istuval tööl 2–3 nädala jooksul, seisval ja füüsilisel tööl 2–3 kuu jooksul. Kontrollitavad spordialad nagu jooksmine, rattasõit ja ujumine on võimalikud umbes 3 kuu möödumisel, kontaktspordialad 6–8 kuud pärast operatsiooni. Operatsioonijärgne taastumine toimub koostöös taastusravi spetsialistiga. Eesmärk on varajane liigesefunktsioonitaastamine. Liikuvuse operatsioonijärgne piiramine erisidemetega pole reeglina vajalik. Käimine karkudega ja osalise koormusega on soovitav umbes 2–3 nädalat pärast operatsiooni, kuni on taastunud lihase esmane kontroll ja kõnnimuster. Turse vähendamiseks ja valu leevendamiseks kasutatakse külmakotti või masinat. Samuti kirjutab raviarst kindlad valuvaigistid, mida tuleb võtta ettekirjutuste kohaselt.

ERS-i vigastused naistel

Statistika näitab, et ERS-i vigastused naissportlaste seas on 2–8 korda tavalisemad kui meessportlastel. Uuringute käigus on avastatud, et naissuguhormoonid põhjustavad põlvekanguse suurenemist naistel rohkem kui meestel, seetõttu võibki olla ERS-i vigastuste arv suurem naiste seas, eriti menstruatsiooni ajal. Tulemused näitavad, et kui vähendada sportlikku aktiivsust menstruatsiooni ajal, millal sidemed on vigastuste suhtes liiga vastuvõtlikud, on vigastuse saamise tõenäosus väiksem.