Deus otiosus

Allikas: Vikipeedia

Deus otiosus (ladina deus – 'jumal', otiosus – 'puhkav') on ürgjumal, kes on aktiivselt tegutsenud loomisel, siis aga loovutanud positsiooni uue põlvkonna jumalatele ja tagasi tõmbunud, eemaldunud kättesaamatusse kaugusesse.

Deus otiosus'eid austatakse ja kummardatakse, kuid kultuslikult teenitakse harva (nt Egiptuse Atum, läänesemiidi El, sumeri Anu, inkade Pachacamak). Lõpuaegadel võib ka ta tagasi tulla, mistõttu võib seonduda kultuuriheerose kujuga.

Sarnane termin on deus absconditus, 'varjatud Jumal'.

Kristlusse tõi deus otiosus'e mõiste Martin Luther, üritades sellega kirjeldada jumala müstilisust ja kättesaamatust. Üldiselt aga kristluses deus otiosus'e mõiste eriti levinud ei ole, kuna Jumalat kujutatakse ikka veel aktiivse ja tegutsevana.

Allikas[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tarmo Kulmar. "Üldine usundilugu I", õppesõnastik. Tartu 2000