D-hepatiidi viirus

Allikas: Vikipeedia


D-hepatiidi viirus (HDV, Delta viirus) on RNA viirus, mis kuulub Kolmioviridae sugukonda. HDV on ainulaadne selle poolest, et see väike viirus, läbimõõduga 35–36 nm, on kaetud B-hepatiidi viiruse (HBV) pinnavalkudega. HDV vajab HBV abi hepatotsüütidesse sisenemiseks, intrahepaatiliseks levikuks ja ülekandeks peremeesorganismide vahel.[1]

D-hepatiidi viirus
Taksonoomia
Sugukond Kolmioviridae
Perekond Deltavirus
Liik Deltavirus
Alamliigid
  • Deltavirus cameroonense
  • Deltavirus careuse
  • Deltavirus italiense
  • Deltavirus japanense
  • Deltavirus peruense
  • Deltavirus senegalense
  • Deltavirus taiwanense
  • Deltavirus togense

Avastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene teadaanne D-hepatiidi viiruse kohta tehti aastal 1977. Viiruse avastanud Mario Rizzetto ja tema kolleegid uurisid B-hepatiiti nakatunud patsientide rühma, kellel oli eriti äge hepatiidi vorm. Viirust kirjeldati kui uut HBV tuuma antigeeni ja nimetati Delta antigeeniks (HDAg).[2]

Genoomi struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Sõltuvalt genotüübist koosneb HDV genoom 1672–1697 ribonukleotiidist ning moodustab ühe ahelaga kovalentselt suletud negatiivse polaarsusega tsirkulaarse RNA molekuli, mis kodeerib D-hepatiidi antigeeni (HDAg). [1] Genoom on sarnane taimede viroidide genoomidele. [3]

HDV viirusosake struktuuri skeem. HDV virion koosneb ümbrisest, mis saadakse endoplasmaatilisest retiikulumist ja mille sisse on integreeritud kolm B-hepatiidi viiruse (HBV) ümbrisvalgu vormi (S, M ja L) ehk HBs antigeeni (HBsAg). HDV genoom on üheahelaline RNA, millel on negatiivne polaarsus ja ringikujuline struktuur. Genoom on seotud kahe erineva vormi delta-antigeeniga (L-HDAg ja S-HDAg).[4]

Virionid[muuda | muuda lähteteksti]

HDV virioni diameeter on ca 36nm. Virionid koosnevad tsirkulaatsest RNA genoomist, mis asub ribonukleoproteiini kompleksis, ning seda ümbritsevast HBV membraanvalke sisaldavast endoplasmaatilisest retiikulumist saadud membraanist.[4]

HDV elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

HDV virion siseneb peremeesorganismi hepatotsüüdi retseptorite kaudu, selles protsessis mängivad olulist rolli viiruse ümbrisvalgud (HBsAg) viiruse ümber. [4]

Viirusosake siseneb HBV-ga nakatunud-rakku endotsütoosi kaudu ja viiruslik ribonukleoproteiinikompleks (RNP) vabaneb tsütoplasmas, mille järgneb RNP translokatsioon tuuma. HDV genoom vabaneb rakutuumas, kus seejärel toimuvad transkriptsioon RNA polümeraas II abil ja replikatsioon. [4]

Transkriptsiooni lõpus eksporditakse HDAg mRNA tsütoplasmasse, kus toimub HDAg (S-HDAg) väikese vormi süntees. Replikatsiooni esimeses etapis toimub HDV genoomsest RNA-st antigenoomilise RNA tootmine mallina. Pärast seda hakkab RNA polümeraas II abil toimima uute genoomiliste RNA-de tootmine antigenoomisest RNAst. Antigenoomset RNA-d redigeerib ADAR1 ensüüm, mis pärsib S-HDAg stoppkoodonit. Redigeeritud antigenoomiline RNA muundatakse genoomseks RNA-ks, seejärel stimuleeritakse redigeeritud HDAg mRNA transkriptsiooni, mille tulemusel eksporditakse see tsütoplasmasse. Seal toimub HDAg suure vormi (L-HDAg) süntees. Pärast seda toimub S-HDAg ja L-HDAg liikumine tuuma. Mõlemad HDAg vormid seostuvad hiljuti sünteesitud genoomse RNA-ga, moodustades uusi viiruse ribonukleoproteiine (RNP), mis seejärel eksporteeritakse tsütoplasmasse.[4]

HDV ümbrise stabiilsus tagatakse endoplasmaatilisest retiikulumist saadud membraaniga. Viiruslikud RNP-d seonduvad L-HDAg kaudu HBsAg tsütosoolse osaga endoplasmaatilise retiikulumi pinnal, kutsudes seeläbi esile muutusi nende ümbruses. Uued viiruseosakesed kogunevad hepatotsüütide tsütoplasmasse, valmistudes levima peremeesorganismis. Uued HDV viiruseosakesed vabanevad hepatotsüütidest ning levivad vereringe kaudu nakatades teisi maksarakke. [4]

Tuvastamine[muuda | muuda lähteteksti]

HDV-nakkust saab tuvastada HDV-vastaste antikehade (IgM ja IgG) testide abil, samuti RNA kvantitatiivse uuringu abil. Saadaval on mitme erineva firma testid, kuid nende tulemuste usaldusväärsus varieerub vahemikus 45–100%.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Stephan Urban, Christoph Neumann-Haefelin, Pietro Lampertico (2021) Hepatitis D virus in 2021: virology, immunology and new treatment approaches for a difficult-to-treat disease. Gut. 2021 Sep; 70(9): 1782–1794. DOI: 10.1136/gutjnl-2020-323888. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC8355886/
  2. ↑ Rizzetto, M., Canese, M.G., Arico, S., Crivelli, O., Trepo, C., Bonino, F., Verme, G. (1977) Immunofluorescence detection of new antigen antibody system (δ/anti-δ) associated to hepatitis B virus in liver and in serum of HBsAg carriers. Gut 18(12): 997–1003. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1411847/pdf/gut00481-0021.pdf
  3. ↑ S F Elena, J Dopazo, R Flores, T O Diener, and A Moya. Phylogeny of viroids, viroidlike satellite RNAs, and the viroidlike domain of hepatitis delta virus RNA. Proc Natl Acad Sci USA. 1991 Jul 1;88(13):5631-4 https://www.pnas.org/doi/10.1073/pnas.88.13.5631?url_ver=Z39.88-2003&rfr_id=ori%3Arid%3Acrossref.org&rfr_dat=cr_pub++0pubmed
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Vincent Turon-Lagot, Antonio Saviano, Catherine Schuster, Thomas F. Baumert, Eloi R. Verrier. Targeting the Host for New Therapeutic Perspectives in Hepatitis D. J. Clin. Med. 2020, 9(1), 222. https://www.mdpi.com/2077-0383/9/1/222
  5. ↑ Pietro Lampertico, Elisabetta Degasperi, Lisa Sandmann, Heiner Wedemeyer, and Delta Cure 2022 Working Group. Hepatitis D virus infection: Pathophysiology, epidemiology and treatment. Report from the first international delta cure meeting 2022. JHEP Rep. 2023 Sep; 5(9): 100818. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC10428117/
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=D-hepatiidi_viirus&oldid=6569792"