Hele-urvalind
| Hele-urvalind | |
|---|---|
 | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Vintlased Fringillidae |
| Perekond |
Urvalind Acanthis |
| Liik |
Hele-urvalind |
| Binaarne nimetus | |
|
Acanthis hornemanni (Holboll, 1843) | |
| Sünonüümid | |
|
Carduelis hornemanni | |
Hele-urvalind (Acanthis hornemanni) on vintlaste sugukonda urvalinnu perekonda kuuluv lind.
Hele-urvalind on levinud Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas. Eestis on ta ebajärjekindel väikesearvuline läbirändaja ja talikülaline (mitte igal talvel) oktoobrist aprillini, kelle talvist arvukust hinnatakse 0–5000 isendile[1] . Venemaal kohtab teda kõikjal Põhja-Jäämere rannikul.
Hele-urvalinnu pikkus on 12–14 cm. Tema eristamine urvalinnust on keeruline. Vanalind erineb urvalinnust valgema sulestiku, mustrita valge päranipuala ja peaaegu triipudeta kehakülgede poolest. Noorlind on urvalinnuga veelgi sarnasem, tema laubal on rohkem valget ja nokk väiksem. Ka häälitsused on tal nagu urvalinnul. Emaslinnul on rinnal, külgedel ja keha tagaosal rohkem triipe, aga ta on ikkagi hele.
Hele-urvalinnul on kirjeldatud kaks alamliiki. Gröönimaa ja Põhja-Kanada alamliik hornemanni on natuke suurem ja heledam kui Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas elav alamliik exilipes.
Mõnel pool, näiteks Põhja-Skandinaavias, moodustab hele-urvalind seltsinguid urvalinnuga.
Hele-urvalinnu põhiline toiduobjekt on kaseseemned.
Hele-urvalind pesitseb peamiselt lagetundras ja mägede nõmmrabades. Pesa rajab ta pajupõõsasse või kase oksaharude vahele. Kurnas on 4–5 muna. Pojad lahkuvad pesast 9–14 päeva pärast koorumist. Hele-urvalinnu pesitsusbioloogiat tuntakse puudulikult.
Teaduslikult kirjeldas hele-urvalindu esimesena taani Gröönimaa-uurija ja ametnik Gröönimaal Carl Peter Holbøll 1843. Ta andis linnule nime oma kaasmaalase, botaaniku Jens Wilken Hornemanni järgi, kes oli surnud üle-eelmisel aastal.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 26. oktoobril 2011.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hele-urvalind andmebaasis eElurikkus
