Bōsōzoku

Grupp bōsōzoku mootorrattureid 2013. aastal

Bōsōzoku (jaapani keeles 暴走族, 'kontrolli alt väljas rühm') oli 20. sajandi teisel poolel populaarne Jaapani noorte subkultuur, mis seisnes mootorrataste modifitseerimises ja nendega öösel ringi sõites huligaanitsemises.

Bōsōzoku jõukude ja kultuuri eelkäija on mootorrattavõidusõitjate ja -huviliste kaminari zoku rühmad. Bōsōzoku kultuur arenes läbi problemaatiliste noorte liitumise kaminari zoku vägivaldseks osapooleks. Bōsōzoku rühmadel tekkisid ranged reeglid ja selle tulemusena toimus kampade vahel vägivalda au ja territooriumi pärast. Bōsōzoku mootorrattad tunneb ära valju hääle, allakeeratud lenkstangide ja pikendatud istme poolt. Bōsōzoku jõukude liikmed kandsid kamikaze-piloodivormide sarnaseid tokkō-fuku jakke kottpükste ja saabastega.

Pärast 1980. aastaid on bōsōzoku olnud languses, osati politsei poolt pandud piirangute pärast, aga ka Jaapani elujärje paranemise tõttu. Lisaks haaras Jaapanit drfitimaania, mis paelus noori bōsōzoku asemel. Välismaalased võtavad enamasti osa bōsōzoku-kultuurist bōsōzoku-stiilis autode shakotan '​ide ehitamise ja omamise näol.

Bōsōzoku areng

Jaapani ajalehtede ja teiste inglisekeelsete allikate kohaselt on bōsōzoku jõukude algus erru läinud kamikaze pilootide adrenaliiniotsing. Teise maailmasõja lõppedes oli paljudel neist neil raskusi tavaelu üksluisusega kohanemisega ja seega osad neist ostsid Ameerika filmide eeskujul mootorrattad ja hakkasid öösel koos lõbusõite tegema. Selliste lõbusõitjate jõuke hakati kaminari zoku'ks ehk ‘äikse hõimuks’ nimetama, sest nende mootorratastelt olid eemaldatud summutid. Sõjajärgsel ajal olid Jaapanis mootorrattad kallid ja seega ei olnud kaminari zoku jõugud väga arvukad. Teistsugune teooria on selline, et 1950. ja 1960. aastatel tekkisid kaminari zoku jõugud lihtsalt rikaste noorte igavusest. Ilmselt on mõlemal teoorial oma osa kaminari zoku tekke selgitamisel.

1970. aastatel muutusid mootorrattad odavamaks ja kättesaadavamaks. Sellega seoses hakkas kaminari zoku klannidega liituma suurel hulgal noori, kes otsisid väljapääsu 1970. aastate Jaapani rangetest ühiskonnaraamidest ja koolisüsteemist. Noorte ühiskonnavastaste liitumise tulemusena muutusid klannid vägivaldsemaks ja hakkasid ründama üksteist või lihtsalt ettejuhtujaid. Noored liitujad olid enamasti seadusega pahuksis ja tööta, ning klannidel tekkis vajadus raha järele. Selle tulemusena hakkasid mõned klannid tegelema äridelt raha väljapressimisega ja inimröövidega. Hakkasid toimuma suured klannisõjad territooriumi pärast. Klanne hakati kutsuma uue nimega – bōsōzoku.

Bōsōzoku-kultuur jõudis haripunkti 1980. aastatel kui nende arvukus jõudis 40 000 liikmeni. Bōsōzoku jõugudidentiteet oli selleks hetkeks muteerunud lõbusõitudest omavaheliseks sõjaks ja huligaanitsemiseks. Selle aja jooksul on ka tekkinud sümbioos Jaapani mafia yakuza'ga. Laupäeviti korraldasid jõugud suuri mootorratta rongkäike, millega kaasnesid igasugused probleemid tavakodanikele. Rahulikumad rühmitused korraldasid peamiselt öösel võidusõite.

Kultuur

Bōsōzoku-kultuur on tänavakultuuri kohta arenenud ja rangete reeglitega. Klanni Narashino Specter’i 21. juhi Kazuhiro Hazuki kohaselt oli klannidel kindel juhtkond, mille juhid vaheldusid reeglipäraselt ja tihti. See oli vajalik liikmete vahistamise korral. Juhtkond koosnes 13. liikmest kellest tähtsamad olid juht, asejuht ja kapten. Liidri jakid kandusid põlvkonna kaupa edasi. Kambad moodustasid omavahel suuri liite, mis kontrollisid öösel linna tänavaid.

Erinevalt teistest Jaapani huligaanidest olid bōsōzoku klannid oma reeglite järgi moraalsed ja jälgisid ka bushidō koodeksit. Tänu sellele tekkisid väga tulised rivaalid ja selle tõttu omakorda palju vägivalda. Tavaline oli mootorrattasõitudel mitmesuguste külmrelvade kaasaskandmine. Bōsōzoku klannide liikmete ja yakuza vahel tekkisid aja jooksul soojad suhted, sest noored bōsōzoku liikmed olid head kandidaadid yakuza'le värbamiseks. Arvatakse, et umbes üks neljandik bōsōzoku klannide liikmetest on yakuza liikmed.

Vabal ajal võis leida bōsōzoku noori koolist puudumas, kaarte mängimas, joomas, suitsetamas ning baarides või kiirtoidurestoranides mootorrataste detailide üle arutamas.

Aja jooksul bōsōzoku kultuurireeglid stabiliseerusid ja muutusid rangemaks, vastuolus oma algse ühiskonnast vabadust pakkuva ideoloogiaga.

Mootorrattad

Bosozoku stiilis modifitseeritud Suzuki Gsx400

Bōsōzoku kultuuri keskel olid ka nende mootorrattad ja nende sihipärane modifitseerimine. Bōsōzoku-mootorrataste üks põhimõte on see, et enne mootorratta nägemist on vaja seda kuulda. See on säilinud kaminari zoku ja summutite eemaldamise ajast. Mitmesugused modifikatsioonid, kaunistused ja aksessuaarid olid oluline osa jõukude eristumisel üksteisest. Osad jõugu liikmed kandsid sõites mootorratta taga lehvivat lippu, mis oli kaunistatud sõitja jõugu embleemiga.

Tüüpilised mootorratta modifikatsioonid:

• Numbrimärgi üleskeeramine ja fooliumiga katmine
• Valju kurosukan'i väljalasketoru
• Piyopiyo esituli
• Tagatule kinnikatmine
• Üleskeeratud lenkstang
• Pikendatud iste
• Kahvli (esiratast hoidvate torude) pikendamine
• Lisatud pasunad
• Laiendused korpusele

Mood

Lisaks bōsōzoku jõugukultuurile ja mootorrattalembusele eristab neid tavakodanikest ka nende unikaalne riidevalik. Alamkultuuri alguspäevil, 1950. ja 1960. aastatel oli peamiseks riietuseks lihtööliste vormiriietused ja ameerika filmide poolt inspireeritud Hawaii särgid. 1970. aastatel tekib äratuntav bōsōzoku-stiil, mille keskne riideese on tokko-fuku jakid mis matkivad Teise maailmasõja kamikaze pilootide omi. Jakid on kaetud uhkete tikitud sõjaväeloosungitega, tõusva päikse või manji'ga. Jakiga koos kantakse kottpükse ja sõjaväe stiilis saapaid. Tokko-fuku'le alternatiivne stiil koosneb mustast nahktagist või nahkvihmamantlist, mis on tokko-fuku stiilis kaunistatud.

1980. aastateks olid tekkinud ka eraldi naiste bōsōzoku jõugud. Alguses imbusid rühmadesse liikmete tüdruksõbrad, aga varsti oli neid piisavalt, et moodustada iseseisvaid jõuke. Naiste bōsōzoku kambad on vähem seotud vägivallaga ja rohkem moe läbi mässamisega. Bōsōzoku naistemood koosneb peamiselt pikkadest värvitud juustest ja rohkest meigist. Tihti on naiste tokko-fuku värvilisem ja nende nahast saapad kontsaga. Tänapäeval on sellele lisandunud pikad värvitud küüned, helgemad toonid ja rohkem "naiselikud" riided.

Hääbumine

Bōsōzoku kogunemine 2006. aastal

Bōsōzoku populaarsus hakkas pärast 1980. aastate esimest poolt vähenema. Endine bōsōzoku jõugu juht Hazuki Kazuhiro pakkus oma kogemuste põhjal välja bōsōzoku üheks hääbumise põhjuseks Jaapani tõusu arenenud maaks. Esiteks on temale järgneval põlvkonnal olnud parem majanduslik olukord ja seega ei ole nii paljudel noortel olnud vaja osa võtta üldise ühiskonna välisest eluviisist ning teiseks on politseil rohkem ressursse illegaalsete tegevuste peatamiseks.

1980. aastate lõpus hakkas jaapani politsei võtma meetmeid bōsōzoku rühmade takistamiseks. Piiratud ei olnud bōsōzoku kultuurist osa võtmine, vaid seadused avaldasid survet kaudselt. Keelatud on mootorratastega suurte hulkadena koos sõitmine. Raskendatud on ligipääs kindlatele mootorratastele ja nende aksessuaaridele. Sama kehtib ka bōsōzoku riiete kohta, üks hiljutine uudisteartikkel Jaapanist räägib politsei ähvardusest rätsepale, kes oli tokko-fuku jakki tikkinud.

Lisaks kõigele eelnevale on Jaapani majandusliku olukorra paranemise taustal toimunud ka suurem ja üldisem muutus Jaapani kultuuris: mootorratastelt mindi üle autodele. 1990. aastateks oli Jaapanis välja kujunenud driftiidentiteet. Tänu suurele majanduskasvule said 1990. aastate uljad Jaapani noored lubada endale mootorrataste asemel autosid, ja Jaapani mägiteedel kasvas välja maailma suurim driftikultuur. See päris suure hulga oma kultuuri bōsōzoku kampadelt.

Samal ajal arenesid välja driftimaailmast eraldi vähempopulaarsed bōsōzoku autojõugud. Bōsōzoku-kultuurist võeti üle peamiselt mootorrataste stiil, mitte bōsōzoku-kultuur. Bōsōzoku-stiilis autod ehk shakotan'id modifitseeritakse mootorrataste stiilis, aga veel ekstreemsemalt. Peamised modifikatsioonid on suured heitgaasitorud, mis asetsevad ebatavaliste nurkade all, ja auto korpuse laiendamine, eriti esiotsa eenduva tiiva lisamine. Kuna sõitjat on autos vähem näha siis kadus ka bōsōzoku riietuse tähtsus.

Tänapäev

Bōsōzoku ja sellega kaasas käiv kultuur on hääbunud, aga leidub veel üksikuid edasikandjaid. Jaapani keskmine mootorrattur on tänaseks üle 50 aasta vana ja ka enamik nōsōzoku mootorrataste sõitjad ja riiete kandjad on vanemad mehed, kes on oma nooruspõlve meenutamas. Bōsōzoku kultuuri kriminaalne osa on palju vähem esinev ja Jaapani tänavad on palju ohutumad. Samas leiduvad vanu rühmitusi üle võtvad noored, kes säilitavad ka kriminaalseid kombed, kuigi inimjõudu rühmituste endise mastaabi taastamiseks napib. Protsentuaalselt on tänapäeval bōsōzoku naisklanne rohkem kui varem. Naisklannid on vähem vägivaldsed ja tänu sellele on võimud nende tegemisi seganud vähem. Kuna Jaapani autokultuuri haripunkt oli hiljem kui mootorrattakultuuri oma, siis bōsōzoku-stiilis autod on tänavapildis võrdlemisi rohkem esindatud. Jaapani ja ka välismaalastest huvilised ehitavad neid veel aktiivselt juurde.