Brežnevi isikukultus

Leonid Brežnevi isikukultus ei käivitunud kohe, kui ta oma kaaskonnaga 1964. aastal Nikita Hruštšovi võimult kukutas ja NLKP juhina Nõukogude Liitu valitsema asus. Leonid Iljitšil polnud mingit erilist nimetamisväärset haridust, kuid ta oli väga hea poliitilise vaistuga ja väljapaistev intriigide meister.

Brežnev oli hea inimeste tundja ja oskuslik ärakasutaja. Tal oli alati täpne ülevaade, kes on tema poolt ja kes vastu, ehk keda ülendada või võimutipust kaugemale saata. Brežnev alustas kohe talle lojaalsete inimeste laialipaigutamist olulise tähtsusega ametikohtadele. Tervikliku süsteemi loomiseks läks peaaegu kümme aastat. Sel ajal erilist isikukultust polnud.

Võeti muidugi kasutusele uue parteijuhi ikoonilised pildid. Neid oli väiksemaid ja suuremaid. Valitseja pilt rippus igas kabinetis, restoranis, koolis, haiglas, raudteejaamas ja kus tahes. Brežnevi ja teiste poliitbüroo liikmete pilte kanti demonstratsioonidel ja paraadidel. Tohutusuuri pilte kinnitati majaseintele. Kuid seegi polnud isikukultus. See oli vene rahva komme.

Isikukultuse käivitamine

Tema pugejalik kaaskond, kõrgematel parteilistel positsioonil olnud inimesed, nõunikud, ministrid, temast sõltuv parteinomenklatuur, riigiametnikud asusid väliselt lepliku meelega parteijuhti idealiseerima, et oma positsiooni kindlustada ja karjääriredelil edasi liikuda.

1973. aasta aprillis hakkasid Brežnevi lähedased kolleegid, kellest sel ajal NLKP Keskkomitee Poliitbüroo koosnes, käivitama Brežnevi isikukultuse süsteemi. Selle stardipauk toimus NLKP Keskkomitee pleenumil. Otsa tegi lahti tollane NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Nikolai Podgornõi. Oma pleenumikõnes kiitis ta eriti innukalt peasekretäri, mille peale saalitäis kommuniste ja parteilasi reageeris tormilise ja kauakestva aplausiga. Kõige olulisema kultust käivitava kõne pidas ideoloogiasekretär Mihhail Suslov. Ta oli esimene, kes meelitas Brežnevit sõnadega, mis järgneva kümmekonna aasta jooksul ei kadunud ajakirjanduse veergudelt ja elektroonilise pressi paatosest. Suslovi esinemise kontekstis kõlas konkreetses redaktsioonis, et "…meie leninliku partei Keskkomitee ja selle poliitbüroo isiklikult seltsimehe Leonid Iljitš Brežnevi juhtimisel…". Edaspidi oli kombeks, et kui NLKP Keskkomitee või kestahes kõrgetest riiklikest institutsioonidest midagi nimetamisväärset korda saatis, siis iga kord oli selles ka „isiklikult Leonid Iljitši panus”. Brežnevi ülistamise terminoloogiasse ilmus ka määrang „meie armas seltsimees Leonid Iljitš“.

Keegi midagi kriitilist Brežnevi aadressil avalikult ei riskinud lausuda ega eriarvamusi avaldada. Artiklid, teaduslikud tööd ja muidu ametlikud esinemised pidid olema vürtsitatud tsitaatidega Brežnevi töödest. Kultuse levimisele andsid oma tõhusa panuse kultuuriinimesed, kooliõpetajad, teadlased, endastmõistetavalt ajakirjanikud ja kogu parteiaparaat. Koolide õppekavadesse lülitati kõrvuti Tolstoi ja Tsehhovi loominguga Brežnevi teosed. Brežnevi seitsmekümnes sünnipäev ja seejärel kõik järgmised peasekretäri sünnipäevad muudeti ülemaailmse tähtsusega pidustusteks. Moskvasse saabunud sõbralike riikide juhid seisid pikas õnnitlejate rivis, hoides käes karpe oma riigi kõrgete aumärkide ja ordenitega. Igaühele õnnitlejatest oli Brežnevil anda mehine kolmekordne suudlus nagu ka Moskvasse ametlikule visiidile saabunud riigipeadele või kui ta ise välismaale visiidile läks, siis teda vastu võtnud asukohamaa esimesele mehele.

Brežnevi ümber moodustati täistööajaga assistentide-abiliste rühm, keda juhtisid välispoliitika küsimustes Andrei Aleksandrov-Agentov (1918–1993) ja halliks kardinaliks kutsutud Georgi Tšukanov (1919–2001). Kogu teave, mis oli mõeldud Brežnevile, käis kõigepealt selle grupi käest läbi. Nemad sorteerisid materjalid ja otsustasid, mida panna peasekretäri lauale ja mida kvalifitseerida „ekslikuks materjaliks”. Too lähim seltskond määras tegelikult Brežnevi suhtumise nii NSV Liidu argipäeva elukorraldusse kui ka üksikutesse inimestesse.

1980. aastate alguse kujunes juba isikukultust nautiv väga haiglane ja nõdravõitu Brežnev NSV Liidu vanuritest juhtkonna sümboliks, kusjuures 75-aastaseks saanud Brežnevit tituleeriti keskealiseks. Teda ümbritses kujutletav hiilgus, mida isegi Stalini isikukultuse ajal ei olnud. Tema ümber tiirles seltskond, kelle eesmärgiks oli hoida „kallis Leonid Iljitš” nii kaua võimu tipul, kui vähegi võimalik, sest nad teadsid – lahkub Brežnev, kukuvad ka nemad.

Sõjaväeline karjäär

Brežnevil oli olnud lennukas sõjaväeline karjäär. Ta alustas tankivägede leitnandina enne Teise maailmasõja puhkemist. Sõja alates sai temast septembris 1941 tagavarapolgu komissar ning mõne kuu pärast brigaadikomissar. 15. detsembril 1942 võis ta oma mundrile kinnitada polkovniku õlakud. Novembris 1944 oli Brežnev juba kindralmajor. Edasi tuli sõjaväelises karjääris seisak. Alles augustis 1953 anti talle kindralleitnandi auaste. Kui aga isikukultus oli täie hooga käivitunud sai temast märtsis 1974 armeekindral ja 1976. aasta maikuus Nõukogude Liidu marssal.

Brežnev kirjanikuna

Brežnevi poliitilise autoriteedi tugevdamiseks andis NLKP Keskkomitee ideoloogia kujundajad rühmale tuntud ajakirjanikele korralduse, mida nõukogude terminoloogias nimetati usaldamiseks, kirjutada Leonid Brežnevi memuaaride. Peasekretär ise selles töös ei osalenud mitte kuidagi. Brežnev ei suhelnud nende kirjutajatega ega olnud kursis, mida kirja panna tahetakse. Hiljem kaheldi, kas ta üldse on ise oma memuaare läbi lugenud. Autorid otsisid arhiividest teemakohaseid dokumente ja vestlesid Brežnevi tollaste kolleegidega.

Memuaarid ilmusid 1978. aastal ajakirjas Novõi mir (Новый мир). Autoriks oli märgitud Leonid Brežnev. Triloogiasse kuulusid raamatud "Väike maa" (Малая земля), mis avaldati ajakirja teises numbris, seejärel "Taassünd" (Возрождение) viiendas numbris ja "Uudismaa" (Целина) üheteistkümnendas numbris. Igaühe tiraaž oli 15 miljonit eksemplari. Leonid Ilijtš sai oma „loomingu” eest autorihonorari ligi 180 tuhat rubla. Tema teosed olid kohustuslik kirjandus nii koolides kui ka kõrgkoolide ühiskonnateaduste ainetes. Neid arutati töökollektiivides, rääkimata parteilistest üritustest. Üleliidulises raadios luges Brežnevi soovil tema mälestusi ette populaarne näitleja, NSV Liidu rahvakunstnik Vjatšeslav Tihhonov. Brežnev sai nende teoste eest 1979. aastal Lenini kirjandusauhinna.

Tollal juba selgeid seniilsuse märke ilmutanud Brežnevi asemel olid väidetavalt autoreiks rühm palgalisi ajakirjanikke ja literaate. On nimetatud esseist Anatoli Agranovskit, Aleksandr Murzinit (ajalehest Pravda), kirjanik Vladimir Gubarevi ja Arkadi Sahnini (ajalehest Izvestija) nime. Autorite gruppi juhtisid TASS-i peadirektor ja diplomaat Leonid Zamjatin ja TASS-i asedirektor Vitali Ignatenko. Konsultandina tegutses Brežnevi abi Andrei Aleksandrov-Agentov.

Pärast Brežnevi surma avaldati ajakirja Novõi mir 1983. aasta esimeses numbris memuaaride täiendavad peatükid: "Moldaavia kevad" (Молдавская весна), "Kosmiline oktoober" (Космический Октябрь) ja "Sõna kommunistidest" (Слово о коммунистах). 1983. aastal ilmus kogumik "Memuaarid", mis sisaldas kõiki kuut Brežnevi raamatut. 1987. aasta suvel korjati Brežnevi memuaarid raamatupoodidest kokku ja hävitati.

Ordenite ja medalite kirg

Brežnevi peamine kirg ja vast kõige värvikam isikukultuse väljendumise ilming oli „kollektsioneerida” riiklikke autasusid, medaleid, ordeneid, sõjaliste autasusid. Isegi neid, mida oli antud Teises maailmasõjas silma paistnud kõrgetele väejuhtidele.

Brežnevil oli lõpuks 117 NSV Liidu ja välisriikide riiklikku tähelepanuavaldust. Ta sai muu hulgas Sotsialistliku töö kangelase medali „Sirp ja Vasar” (1961), oli neljakordne Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe kavaler (1966, 1976, 1978, 1981) ning kaheksa Lenini ordeni (1947, 1956,1961,1966, 1971,1976,1978,1981) ja kahe Oktoobrirevolutsiooni ordeni (1979, 1980) omanik. Talle anti kaks Punalipu ordenit, kaks Bogdan Hmelnitski 2. klassi ordenit jne.

20. veebruaril 1978 autasustati teda Võidu ordeniga suure panuse eest Nõukogude rahva ja Nõukogude relvajõudude võidu saavutamise eest Suures Isamaasõjas, samuti silmapaistvate teenete eest riigi kaitsevõime tugevdamisel ja Nõukogude rahumeelse välispoliitika arendamisel. NSV Liidu Ülemnõukogu esimees Mihhail Gorbatšov tühistas selle Brežnevile antud autasu 21. septembril 1989, kuna selle andmine oli olnud vastuolus ordeni statuudiga.

1981. aastal, Leonid Brežnevi kommunistlikus parteis viibimise 50. aastapäeva eelõhtul, anti talle ainuüksi tema jaoks vermitud kullast märk „50 aastat NLKP-s”. Teised sama järjekindlad NLKP veteranidele said ülekullatud hõbedast märgi. Brežnevi kollektsioonis olid ka NSV Liidu Teaduste Akadeemia antud Karl Marxi kuldmedal, Ülemaailmse Ametiühingute Föderatsiooni kuldmedal ja Rahvusvahelise Lenini preemia „Rahvastevahelise rahu kindlustamise eest” laureaadi medal.

Brežnev on saanud ordeneid, medaleid ja aumärke paljudelt välisriikidelt: Argentinalt (1974), Afganistanilt (ordeni „Vabaduse Päike”, 1981), Bulgaarialt ( 3 Kangelase kuldtähte, 3 Georgi Dimitrovi ordenit, 4 medalit), Ungarilt (2 ordenit), Vietnamilt (kaks Töökangelase kuldtähte, kaks ordenit), Guinea (orden 1961), Saksa DV-lt (3 Töökangelase kuldtähte, 3 Karl Marxi ordenit, Rahvaste Sõpruse orden briljantidega, medal SDV tugevdamise eest), Indoneesialt (kaks kuldtähte ja ühe ordeni), Jeemenilt (orden 1982), Korea RDV-lt (Riigilipu orden), Kuubalt (Kangelase kuldtäht, 3 ordenit, kaks medalit), Laoselt (Kangelase kuldtäht, Rahvuse kuldmedal), Mongoolialt (Kangelase kuldtäht, Töökangelase kuldtäht, 5 medalit), Peruult (orden „Peruu Päike”), Poolalt (orden „Virtuti Militari”, mis tühistati 1990, Poola Taassünni orden, Grünwaldi Rist, Teeneteorden, kaks medalit), Rumeenialt (ordenid „Rumeenia Täht” ja „Sotsialismi Võit”), Tšehhoslovakkialt ( 3 Kangelase kuldtähte, 4 Klement Gottwaldi ordenit, Valge Lõvi orden, kaks 1939. aasta Sõjaristi, 7 medalit), Etioopialt (orden „Austuse Täht”), Jugoslaavialt (kaks ordenit) ja ainsa lääneriigina Soomelt (Valge Roosi I klassi orden ja Valge Roosi orden ketiga).

Novembris 1986 andis Brežnevi abikaasa Viktoria Brežneva (1907–1995) kõik perekonna suvilas säilitatud abikaasa medalid, ordenid ja teenetemärgid üle riiklikule hoiule NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ordenite arhiivi.

Mälestuse jäädvustamine

Brežnevi mälestuse jäädvustamisega pole tänasel Venemaal eriti pingutatud. Kremli müüri ääres tema haual on graniitbüst. Moskvas on veel teinegi büst, samuti Vladimiris. Brežnevi sünni- ja noorusaastate linnas Kamenskojes (1936–2016 kandis Dnepropetrovski nime) on Vabastajate väljakul alles sinna Brežnevi eluajal paigaldatud pronksbüst. Dneprovski Riiklikus Tehnikaülikoolis, kus Brežnev 1931–1935 õppis, on vastav memoriaaltahvel Brežnevi bareljeefiga. Novorossiiski ühel väljakul avati 2004. aastal Brežnevi mälestussammas, et ära märkida Leonid Ilijtši suuri teeneid selle linna arendamisel ajal, mil ta oli NLKP Keskkomitee peasekretär.

Vastavalt NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusele 18. novembrist 1982 nimetati Tatari ANSV linn Naberežnõje Tšelnõ Brežneviks, kuid 1988. aastal taastati vana nimi. Moskva ja Dneprodžeržinski üks rajoon sai Brežnevi nime, kuid needki said 1988. aastal ja 1990. aastal oma endised nimed tagasi. Ka kosmonautide Tähelinna (Zvjozdnõi gorodok) hakati nimetama L. I. Brežnevi nimeliseks Tähelinnaks (Звёздный городок имени Л. И. Брежнева). 1988. aastal kadus sealt Brežnevi nimi. Brežnevi nimi pandi ka ühele väljakule Moskvas, Leningradis, Kiievis, Alma-Atas ja Dnepropetrovskis. 1988. aastal aga vahetati nendele väljakutele antud Brežnevi nimed tagasi ajalooliste vastu.

Brežnevi nime kannavad tänapäeval veel vaid mõned Venemaa väikeste asulate tänavad. Sellenimelised tänavad on Nazrani linna (Inguššia) Gamurzievski rajoonis, Krasnojarski kubermangu Balahtinski rajooni Ižulskoje külas, Dagestani Karabudahkenti rajooni Kakašura külas, Nižni Novgorodi oblasti Šatkovo rajooni Novo-Ivantsevo küla, Volgogradi oblasti Nehhaevski rajooni Solonka külas, Tula oblasti Urusovo külas ja Tatarstani Vabariigi Saldakaevo külas.

Leonid Brežnev oli Dneprodžeržinski (alates 21.08.1979), Tbilisi (21.05.1981), Kiievi (26.04.1982) ja Bakuu (24.09.1982) aukodanik ning Taga-Baikali sõjaväeringkonna Soomuskooli 1. tankiroodu aukursant.

Vaata ka

• Stalini isikukultus