Biolagunevad jäätmed

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Biolagunevad jäätmed on kõik jäätmed, mis lagunevad olenemata õhu juurdepääsust.[1] Biolagunevad jäätmed on näiteks puu- ja köögiviljad ning nende koored, pagaritooted (leib, sai), kohvi- ja teepaks koos filtriga, määrdunud papp ja paber, majapidamispaber, salvrätid ning aia- ja pargijäätmed, nagu lehed, väiksemad taimed jms.[2]

Biolagunevad plastid[muuda | muuda lähteteksti]

Biolagunevad plastid jagunevad biogeenilisteks ja naftakeemilisteks plastideks.

Biogeenilised biolagunevad plastid lagunevad looduse mõjutusel ja on toodetud looduslikest koostiosadest nagu polüsahhariidid tärklis, tselluloos, ligniin; proteiinid želatiin, kaseiin, gluteiin, siid ja puuvill ning rasvad taimsetest õlidest ja loomadest.

Naftakeemiasaadustel põhinevad biolagunevad plastid nagu näiteks alifaatsed polüestrid, aromaatsed kopolüestrid, toodetakse sünteesi käigus monomeeridest, mis on saadud petrokeemilisel töötlemisel ning millel on teatav loomulik biolagunevus.[3]

Biolagunev plast ei pruugi siiski olla kõige keskkonnasõbralikum valik, kui seda ei kompostita vastavates tingimustes. Olmeprügisse sattununa on biolagunev plast võrdväärne tavalise plastiga, tekitades lagunemisel metaani, mis on oluline kasvuhoonegaas.[4]

Lagunevad plastjäätmed kontsentreerivad ka hüdroboofseid toksilisi kemikaale nagu polüklooritud bifenüülid (PCB-d) ja diklorodifenüültrikloroetaan (DDT) kuni 1 miljon korda võrreldes taustnivooga, põhjustades keskkonnariski. Sarnaselt võivad plastjäätmed käituda transpordivahendina toksilistele ainetele merekeskkonnas.[3]

Biolagunevate jäätmete käitlemine ja kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Biolagunevate jäätmete kogumine[muuda | muuda lähteteksti]

Üks biolagunevate jäätmete käitlemise viise on nende kogumine. Biolagunevad jäätmed tuleb koguda teistest jäätmetest eraldi, seda eelkõige sellepärast, et neid on võimalik taaskasutada.[5]

Jäätmete taaskasutamine võimalikult suures ulatuses on üks jäätmemajanduse esmaseid prioriteete. Eesti keskkonnastrateegiast tuleneva eesmärgi kohaselt tuleb tõsta liigiti kogutud olmejäätmete osatähtsust kogutud olmejäätmetes.[6]

Biojäätmete kogumiseks peab eraldi kogumismahuti olema:

  1. elamumaa sihtotstarbega kinnistul, kus on kümme ja enam korterit;
  2. mitteelamumaa sihtotstarbega kinnistul, kus biojäätmeid tekib üle 80 liitri nädalas;[7]
  3. üksikelamutega kinnistutel, kui biolagunevaid jäätmeid ei kompostita (Tallinna jäätmehoolduseeskirja § 14 kohaselt);
  4. asutustes-ettevõtetes, kus biolagunevaid jäätmeid tekib nädalas enam kui 20 kg või kui kinnistul tegutseb toitlustusettevõte, sh restoran ja muu samalaadne toiduteenust pakkuv ettevõtja, milles on vähemalt 25 istekohta või lasteaed, kool või haigla, milles on vähemalt 112 kohta.[5]

Toidujäätmeid ning aia- ja haljastusjäätmeid võib elamumaal vajaliku ruumi olemasolul ka kompostida. Nii säästate jäätmeveokulusid ning lisaks valmib kompostmuld, mida saab kasutada aias väetisena.[5]

Biolagunevate jäätmete kogumiseks on ette nähtud vastava tähistusega konteinerid

Biolagunevate jäätmete kompostimine[muuda | muuda lähteteksti]

Biolagunevaid jäätmeid saab ka edukalt kompostida. Kompostimine on kõige populaarsem bioloogilise töötluse viis. Sobib kõige paremini haljasjäätmete ja puitmaterjalidele. Kompostimisel kasutatakse eri meetodeid, millest kõige kallimad on küll kinnised meetodid, kuid need võtavad ka vähem ruumi ja aega ning protsessiheide (lõhnad, bioaerosoolid) on rangemalt kontrollitud.

Komposti kasutatakse põllumajanduses (umbes 50%), maastikukujunduses (kuni 20%), kasvusubstraatide (segud) ja mullatoodete tootmisel (ligikaudu 20%) ning seda kasutavad ka eratarbijad (kuni 25%).

Biojäätmete igast tonnist toodetakse ligikaudu 350–400 kg komposti.[8]

Kompostimise teel muutuvad biolagunevad jäätmed maad parandavaks produktiks. Selliste ainete lagunemisel tekib näiteks vesi ja süsihappegaas, kusjuures nende protsesside käigus vabanenud CO2 ei tekita kasvuhooneefekti, sest see on juba osa bioloogilisest aineringlusest. Biojäätmete kompostimist peetakse tänapäeval sobivaks materjali taastamiseks.[3]

Biogaasi tootmine[muuda | muuda lähteteksti]

Biogaas on mittefossiilne gaas, mis on tekkinud kanalisatsiooni-, prügila-, sõnniku- ja toidujäätmetest. Biogaas koosneb peamiselt metaanist (45–75%), süsihappegaasist (25–55%) ning vähesel määral teistest gaasidest. Kui metaanisisaldus ületab 40% piiri, võib biogaas muutuda süttimisohtlikuks. Biogaasi tootmiseks on mitmeid erinevaid viise, kuid anaeroobne kääritamine ehk metaniseerimine on neist kõige keskkonnasõbralikum. Anaeroobsed mikroorganismid kasutavad orgaanilist saastet substraadina, et produtseerida gaasi, mida saab kasutada mitmel moel. Anaeroobne seedimine (ehk metaniseerimine) koosneb sette käärimisest rangetes anaeroobsetes tingimustes. See koosneb neljast etapist: hüdrolüüs, atsidogenees, atseetogenees ja metanogenees.[9]

Biogaasi saab seda kasutada biokütusena autodes või lasta see otse gaasi jaotusvõrku ning kasutada soojus- või valgusenergia tootmisel. Biogaas aitab kõige tõhusamalt vähendada kasvuhoonegaaside heidet, mistõttu on see muudest transpordikütustest kasulikuim keskkonnale.

Bioloogiliselt töödeldud biojäätmete igast tonnist saab 100–200 m3 biogaasi, mille saaks vastavusse viia maagaasi standarditega, kasutades 3–6% kõnealuse biogaasi energiast.[8]

Biolagunevad jäätmed veekogudes[muuda | muuda lähteteksti]

Seni pole ühtegi rahvusvahelist standardit, mis defineeriks biolagunevuse merevees. Enamus biolagunevaid jäätmeid pole loodud lagunemiseks peale maa ka merevees.[10] Arvatakse, et biolagunevad jäätmed lagunevad lõpuks täielikult, kuid pole olemas tõestust nende täielikust lagunemisest võrdlemisi lühikese aja jooksul.Hüdrofoobsed, suure pinnaga plastjäätmed migreeruvad vette ja teistesse ökosüsteemi sektsioonidesse. Plastjäätmed erodeeruvad mikroskoopilisteks osadeks, mis akumuleeruvad ookeanis. Eksperimendid on näidanud, et mereasukad tarbivad ning söövad neid fragmente.[3] Biolagunevad jäätmed võivad pakkuda lahenduse spetsiifilistele meres kasutatavatele vahenditele nagu kalavõrgud ja lõksud, mis on altid vette jääma ning mida ei saa hiljem kätte.[11]

Lagunemine merevees[12]
Ese Lagunemise aeg
Paberkäterätt 2–4 nädalat
Ajaleht 6 nädalat
Pappkast 2 kuud
Vahatatud piimapakend 3 kuud
Õunasüda 2 kuud
Puuvillast kindad 1–5 kuud
Alumiiniumpurk 200 aastat
Ühekihiline tamiil 600 aastat

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. IATE. "European Union terminology".
  2. Keskkonnaministeerium (16. juuli 2019). "Jäätmete sorteerimine".
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 J.H. Song, R.J. Murphy, R. Narayan, G.B.H. Davies (27. juuli 2019). "Biodegradeable and compostable alternatives to conventional plastic".
  4. Lets Do It (12. märts 2018). "What are biodegradable plastics? The need for a clarified terminology".
  5. 5,0 5,1 5,2 "Biolagunevad jäätmed". 11. detsember 2018.
  6. Keskkonnaagentuur (5. november 2018). "Jäätmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2019.
  7. Imo Raad (15. august 2019). "Jäätmeinfo".
  8. 8,0 8,1 Euroopa Komisjon (3. detsember 2008). "Roheline Raamat".
  9. Patrick Akpan, Hillary Onyebuchi Onyishi, M.A. Omeife, O.C. Okoye (16. oktoober 2016). "Biogas Production from Biodegradable Component of Municipal Solid Waste in Nsukka Metropolis".
  10. Karen Laird (27. juuni 2016). "Biodegradable plastics were never designed to be a solution to marine litter".
  11. Press Statement of UNEP Report (6. juuni 2016). "UNEP Report on Marine Plastic Debris and Microplastics".
  12. Mote Marine Laboratory (1993). "Marine Debris Biodegradation Time Line". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. september 2020.