Bibliomaania

Allikas: Vikipeedia

Bibliomaania on obsessiiv-kompulsiivse häire sümptom, mis väljendub selles, et inimesel on vajadus koguda raamatuid koguses, mis häirib suhteid teiste inimestega ja võib kahjustada tema tervist.

Bibliomaaniat ei tohi segamini ajada bibliofiiliaga, mille puhul inimene lihtsalt armastab raamatuid, aga see ei ole haiglaslik kogumiskirg.

Bibliomaania puhul kogub inimene raamatuid, millel pole väärtust kollektsionäärile ega suurt sisemist väärtust ka tavalisele raamatute kogujale. Näiteks võib bibliomaan osta endale sama raamatu sama väljaande mitu eksemplari. Tema raamatute kogu kuhjub nii suureks, et neid pole võimalik nautida ja kasutada ning nende kogus võib hakata segama ruumis liikumist.

Selle termini võttis kasutusele Manchesteri kuningliku haigla arst John Ferriar (1761–1815) 1809. aastal luuletuses, mille ta pühendas oma bibliomaanist sõbrale Richard Heberile (1773–1833). XIX sajandi alguses kasutati mõistet "bibliomaania" populaarses diskursuses (näiteks perioodilistes esseedes ja luuletustes) obsessiivsete raamatukogujate kirjeldamiseks.

Aastal 1809 avaldas reverend Thomas Frognall Dibdin teose "Bibliomania; or Book Madness" ('Bibliomaania ehk raamatuhullus'), mida kirjanduskriitik Philip Connell kirjeldas nii: "veidrate dialoogide sarja omamoodi dramatiseeritud pilkepatoloogiaga, ilmekalt illustreeritud ja ulatuslike joonealuste märkustega täiendatud bibliograafia raamatute kogumise ajaloost." Selle teose järgi kuuluvad sümptomite hulka kinnisidee saada töötlemata või selliseid eksemplare, kus on peenest paberist või vellumist (naturaalne nahk, millele kirjutatakse) lehed, ainulaadseid eksemplare, esimesi väljaandeid, toimetusvigadega raamatuid, illustreeritud eksemplare, raamatuga seotud inimestele kuulunud eksemplare ning ärakeelatud teoseid.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]