Biarmia

Biarmia või Bjarmia (ka Bjarmaland) on viikingiaegsetes saagades ja keskaja geograafias mainitud ajalooline piirkond, mis võis paikneda Valge mere lõunarannal ja Dvina jõe kallastel.

Teavet Biarmia kohta leidub umbes kahekümnes saagas ja mõnes vanainglise ja ladinakeelses allikas, mis jutustavad sündmustest umbes aastatest 890–1250. Isegi pärast seda kasutati Biarmiat piirkondliku nimena kuni 17. sajandini.^[viide?] Tollase Biarmia olulisemad osad asusid arvatavasti Valge mere rannikualadel, tänapäeva Arhangelski ja selle ümbruse piirkonnas, mille elanikkonna enamuse moodustasid kuni keskajani läänemeresoome keelte kõnelejad.^[1]

Keeleteadlane Dmitri Bubrich pakkus 1947. aastal välja, et kohanimi Biarmia pärineb läänemeresoome keele sõnast, mis vastaks tänapäeva soome sõnale perämaa.^[2]

Biarmia eestlaste rahvapärimuses

Carl Robert Jakobson kirjutas oma teose "Kolm isamaa kõnet" esimeses osas (kõnes) "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg. Vana aearaamatutest ülespandud," mis kanti ette 1868. aastal (ja ilmus raamatuna 1870) muuhulgas, et "...vaadakem nüüd veel, mis oma ennemuisteseis juttudes oma eesvanemate usu kohta üles leiame. Eestlaste ülem Jumal oli J u m a l (ka Vanaisaks ja Vanataadiks nimetud), kelle nimega kõik soome suguseltsid nüüd veel Jumalat nimetavad, ja kelle nime al pagana Laplased praegu veel üht vägevat vaimu teenivad, kes taeva ja maa üle valitseda. Selle Jumala ülem tempel ja kuju oli Biarma maal^[3] Valgemere ligidal, kellest „Sturlangs Sagas" (lehekülg 46-49) nõnda juttustakse: „Jomala kuju oli väga kunstlikult kallist puust tehtud ja üleültse kulla ja kalli kividega kaetud. Pääs oli tal üks 12 kalli kiviga ehitud kuldne kroon, kaelas üks pael, mis 300 marki kulda maksis, ja põlvede peal üks liug kullast, kes nii suur oli, et neli meest võisid oma janu kustutada, kui ta täis oli, ja ta oli kulda täis; viimaks oli tal kuub seljas, kes rohkem väärt oli, kui kolm laevatäit kõige kallimat vara, kes läbi Kreeka mere purjutasid."

Vaata ka

Ottar Hålogalandist

Kirjandus

Friedrich Rühs, Finland och dess invånare. Stockholm, 1827, Bjarmaland s. 183-195
Bósa saga ok Herrauðs, Bósi ja Herraudi legendaarne saaga
The Saga of Bosi and Herraud
Haavio, Martti. Bjarmien vallan kukoistus ja tuho: Historiaa ja runoutta (Runot suomentanut Aale Tynni) Porvoo Helsinki WSOY, 1965
Anu-Reet Hausenberg Ану-Реэт Хаузенберг. РЕШЕНА ЛИ ЗАГАДКА БИАРМИИ? Материалы по археологии Европейского Северо-Востока. Вып. 14. - 1995.
Saarikivi, Janne. Substrata Uralica. Studies on finno-ugrian substrate in northern russian dialects. 2006 (Väitekiri) Tartu ISBN =978-9949-11-474-0
Hilmisdóttir, Helga; Kanerva, Kirsi ja Päivärinne, Sari (toim.): Egill Yksikätinen – Muinaissaagoja Pohjolasta. Finn Lectura 2013. ISBN|978-951-792-576-1
Ahola, Joonas & Frog with Clive Tolley (eds.) 2014. Fibula, Fabula, Fact – The Viking Age in Finland. Studia Fennica Historica 18. Helsinki: Finnish Literature Society.

Viited

↑ Haavio, Martti. Bjarmien vallan kukoistus ja tuho: Historiaa ja runoutta. Porvoo Helsinki WSOY 1965
↑ Saarikivi, Janne: Substrata Uralica – Studies on Finno-Ugrian Substrate in Northern Russian Dialects. Helsingin yliopisto 2020
↑ Biarmalased olid Soomlased ehk Tshuudid, nagu Othere, üks suurtsugu Norman, kuningas Alfredile teadustab. (Alfred's Erdbeschreibung in Fosters Entdeckungen im Norden, p. 88.) [— Autori märkus]

[1] Haavio, Martti. Bjarmien vallan kukoistus ja tuho: Historiaa ja runoutta. Porvoo Helsinki WSOY 1965

[2] Saarikivi, Janne: Substrata Uralica – Studies on Finno-Ugrian Substrate in Northern Russian Dialects. Helsingin yliopisto 2020

[3] Biarmalased olid Soomlased ehk Tshuudid, nagu Othere, üks suurtsugu Norman, kuningas Alfredile teadustab. (Alfred's Erdbeschreibung in Fosters Entdeckungen im Norden, p. 88.) [— Autori märkus]

[1]

[2]

[3]