Beveridge'i plaan

Allikas: Vikipeedia
William Beveridge

Beveridge’i plaan, ka Beveridge’i raport (originaalnimega "Report of the Inter-Departmental Committee on Social Insurance and Allied Services", laialt tuntud kui Beveridge Report) oli 1942. aasta detsembris avalikkuse ette toodud dokument, mis avaldas suurt mõju Suurbritannia heaoluriigi kujundamisele.[1] Raporti koostamist juhtinud majandusteadlase William Beveridge'i sõnul olid puudus, haigus, rumalus, räpasus ja jõudeelu ühiskonna viis "hiiglaslikku pahet" (Giant Evils), mille vastu võitlemiseks tuli sotsiaalse hoolekande süsteem ulatuslikult ümber korraldada. Plaan tuli avalikkuse ette sõja ajal ja lubas inimestele ühiste ohverduste eest vaevatasu. Sõjajärgselt laiendati riiklikku sotsiaalkindlustust, loodi riiklik tervishoiuteenus (National Health Service) ja tehti muid muudatusi turvalisuse suurendamiseks.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal oli ametis leiboristide ja konservatiivide koalitsioonivalitsus. 1941. aasta juunis teatati, et moodustatakse ministeeriumidevaheline komitee ülesandega uurida briti sotsiaalkindlustuse süsteemi ja teha ettepanekuid süsteemi reformimiseks.

Soovitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raport tõi välja kolm juhtmõtet:[2]

1. Tulevikualaseid ettepanekuid ei tohiks piirata mõne ühiskonnagrupi soov õppida kogemustest ja "revolutsiooniline hetk maailma ajaloos on aeg revolutsioonideks, mitte kitsaskohtade lappimiseks".
2. Sotsiaalkindlustus moodustab "kõikehõlmavast sotsiaalse arengu poliitikast" ainult ühe osa. Ühiskonna taasülesehitamise teel tuli seljatada viis hiiglast nimedega Puudus, Haigus, Rumalus, Räpasus ja Jõudeelu.
3. Sotsiaalne turvalisus "tuleb saavutada riigi ja üksikisiku vahelise koostöö tulemusena". Riik "ei tohiks lämmatada initsiatiivi, võimalusi ja üksikisiku vastutust; riikliku miinimumi sisseseadmise kõrval peaks riik jätma ruumi iga inimese vabatahtliku tegevuse jaoks pakkuda endale ja oma perekonnale enamat kui riiklik miinimum ning sellist tegevust ka julgustama".

Beveridge'i ettepanekuks oli kõigi jaoks ühtlane panustamise määr ja ühtlane toetuse määr. Kohustuslike osamaksete tõttu erines see varasematest vaesuse leevendamise meetmetest ja erakindlustusest. Toetuse saamine pidi olema inimese õigus.[3]

Ühiskonna suhtumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plaan avaldati 2. detsembril 1942. Infoministeeriumi andmeil kiitsid erinevate vaadetega ja ühiskonna eri kihtidesse kuuluvad inimesed raporti pea üksmeelselt heaks. Seda nähti kui "esimest tõelist katset kõnelda uuest maailmast". Kaks nädalat pärast plaani avalikustamist läbi viidud küsitlus näitas, et 95% avalikkusest oli raportist teadlik, ja et raporti suhtes näidati ülest suurt huvi, kuid ka kritiseeriti, et vanaduspensionid polnud piisavalt kõrged. Küsitluse korraldajate sõnul toetas ühiskond ülekaalukalt kava elluviimist.[4]

Ajaleht The Times kirjutas, et raport on: "kaalukas dokument, mis peab igal juhul Suurbritannia ühiskonna muutumise suunale sügavat ja vahetut mõju avaldama". The Manchester Guardiani sõnul oli plaan "suurepärane asi". Ajalehe The Daily Telegraph teatel oli see peaminister David Lloyd George'i poolt 1911. aastal alustatud revolutsiooni teoks saamine. Canterbury peapiiskop William Temple ütles, et tegu oli "esimese korraga, kui keegi oli võtnud plaaniks ühes parlamendiseaduses väljendada kogu kristliku eetika vaimu".[4]

Veebruaris 1943 pidi parlamendis toimuma plaani käsitlev debatt. Alamkoja debatis teatas valitsus, et plaani ei hakata kohe ellu viima. Infoministeeriumi kohaselt oli ühiskonna vasakpoolselt meelestatud osa pärast debatti pettunud, kuid "heakskiitev vähemus" oli valitsusega nõus, et enne otsuse tegemist tuleb oodata, kuni selgub sõjajärgne rahanduslik olukord. Briti Avaliku Arvamuse Instituudi uuringu kohaselt oli 29% britte valitsuse suhtumisega rahul, 47% ei olnud rahul ja 24% ei osanud seisukohta võtta.[5][6]

21. märtsil 1943 kõneles Winston Churchill raadios kavatsustest sõjajärgseks rekonstruktsiooniks.[7] Ta hoiatas avalikkust, et riigile ei tohiks peale panna suurt uut kuluartiklit teadmata, millised olud võivad pärast sõda valitseda. Ta ütles, et pärast sõda tuleb nelja-aastane ülesehituse plaan, mille jooksul tegeldakse viie või kuue ulatusliku praktilist laadi meetmega, mis pannakse rahvahääletusele ja mille uus valitsus ellu viib. Need meetmed olid riiklik kohustuslik kõiki klasse ja eri eesmärke hõlmav kindlustus, mis pakub turvalisust "hällist hauani"; valitsuse poliitika töötuse kaotamiseks; laienev riigiomandus ja -ettevõtlus; elamuehitusprogrammid; haridusreformid; suuresti laiendatud tervishoiu teenused.[8]

Kuigi liberaalid ja konservatiivid võtsid Beveridge'i ettepanekud kiirelt omaks, läks leiboristidel nõusse jäämisega kauem aega. Tööpartei juhid olid vastu Beveridge'i mõttele juhtida tervishoiusüsteemi läbi kohalike tervisekeskuste ja regionaalsete haiglate ning eelistasid riigipoolset juhtimist.[9]

Sõjaaegsed muutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõjaaegne evakuatsioon paljastas jõukamatele brittidele ühiskonnas levinud vaesuse suure ulatuse.[10] Toidukoguse normeerimine viis vaesemate perekondade toitumise märkimisväärse paranemiseni. Richard Titmuss märkis hiljem, et:

"See kolmandik Suurbritannia elanikest, kes enne 1938. aastat olid krooniliselt alatoitunud, sai 1940. ja 1941. aastal esimest korda piisavalt süüa… [pärast mida] vähenesid märgatavalt nälgimisest tingitud haiguste esinemine ja laste suremus".[11]

Sõja-aastatel paranenud töötingimused ja sotsiaalabi osutamine sillutasid teed sõjajärgse hoolekanderiigi loomisele. Laiendati laste ja emadusega seotud teenuseid. Juunis 1940 kiideti heaks kütusetoetused ning subsideeriti emade ja alla viieaastaste laste tarbimiseks minevat piima. Juulis 1940 otsustati laiendada tasuta koolilõuna pakkumist. 1945. aasta veebruariks anti 73%-le lastest koolis piima. Koolis pakuti tasuta difteeriavastast vaktsineerimist.[12] Linna- ja maaplaneerimise seadus (1944) korraldas pommitamises kahjustada saanud alade saatust ja lubas kohalikel võimudel slumme lammutada. Samal aastal vastu võetud elamuseadus eraldas ajutiste eluruumide ehitamisele 150 miljonit naela.[13] Vanurite olukorra parandamiseks võeti 1940. aastal kasutusele lisapensionid. Ka 1943. aastal parandati lisapensioni saajate ja töötute olukorda. 1939. aasta detsembris stabiliseeriti toiduhinnad algselt ajutiselt, kuid 1940. aasta augustis muudeti fikseeritud hinnad püsivaks. Nii piima kui ka jahu jagati subsideeritud hinnaga, tõelises hädas inimestele ka tasuta.[14]

Rakendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka leiboristid võtsid lõpuks Beveridge'i ettepanekud omaks ja pärast 1945. aasta valimisvõitu viisid ellu solidaarsusel põhineva hoolekanderiigini viinud seadusemuudatused (sh lastetoetused, tervisekindlustus, pensionide tõus, töötingimusi ja eluruumi üürimist reguleerivad seadused).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Brian Abel‐Smith, "The Beveridge report: Its origins and outcomes." International Social Security Review (1992) 45#1‐2 lk. 5-16.
  2. William Beveridge Social Insurance and Allied Services.
  3. Anthony Barnes Atkinson "Incomes and the Welfare State: Essays on Britain and Europe". lk 155.
  4. 4,0 4,1 Correlli Barnett, "The Audit of War" (Pan, 2001), lk. 29.
  5. Barnett, lk. 31.
  6. Nicholas Deakin, Catherine Jones Finer, Bob Matthews. "Welfare States and Societies in the Making". lk. 234.
  7. Winston Churchill. "A Four-Year Plan for England". 21.03.1943.
  8. Barnett, lk. 31-32.
  9. Beveridge, "Power and Influence".
  10. Derek Fraser "The Evolution of the British Welfare State"
  11. Nicholas Timmins. "The Five Giants: A Biography of the Welfare State".
  12. Pat Thane. "Foundations of the Welfare State".
  13. David Taylor. "Mastering Economic and Social History"'.
  14. Maurice Bruce. "The Coming of the Welfare State".