Berliini juutide põletamise ohvrite mälestuskivi
Mälestuskivi Berliini 1510. aasta juutide põletamise ohvritele asub Berliini kesklinnas Mitte linnaosas, aadressil Mollstraβe 11 asuva maja kõrval. Geograafilised koordinaadid on 52° 31′ 24″ N, 13° 25′ 24″ E.
Mälestuskivi püstitati Mollstraβe 11 asuva maja kõrval asuvale muruplatsile oktoobris 1988 Kristallöö 50. aastapäevaks. Tellija oli Ida-Berliini magistraat koostöös Berliini juudi kogukonnaga.
Kirjeldus ja päritolu
[muuda | muuda lähteteksti]See kujutab endast graniitsteeli kahe tekstitahvliga. Ülemisel mälestustahvlil on heebreakeelne kiri: Siin puhkavad meie esimese Berliini kogukonna liikmete pühad luud. Nad mõrvati märtritena ja põletati 12. avil 5270 [juudi kalendri järgi]. Selle mälestustahvli paigaldas Meir, Abraham Salomonski poeg aastal 1935.
Rabi Martin (Meir) Salomonski laskis 1935. aastal, Nürnbergi seaduste avaldamise aastal, paigaldada selle mälestustahvli Landwehrstraße nurgale Lietzmanni juutide vanadekodu sünagoogi külge. Alates 1939. aastast nimetati seda tänavat Gerlachstraßeks; 1970. aastal tänav kaotati. Tänapäeval asub tollasest mälestusmärgist umbes 200 m edelas Berolinastraße 7a paikneva lasteaia mänguplats[1]. Vanadekodu ruumes töötas 1941–1942 läbikäigulaager, kust deporteeriti juute kas Theresienstadti getosse, Riia getosse või otse hävituslaagrisse. Pärast suuri sõjapurustusi lammutati 1960. aastate alguses selle hoonerusud. Mälestustahvel anti üle juudi kogukonnale.
Alumisel pronksist tahvlil, mis valmis alles pärast mälestuskivi püstitamist 1988. aastal, on saksakeelne selgitus: 1510. aastal põletati 38 Berliini juuti hostia väidetava rüvetamise tõttu. Nende luud on maetud siia.
Viimane lause on eksitav, sest mälestustahvlid ei asu praegu enam selles kohas. Samuti polnud juutide põletamise ohvrid pärit ainult Berliinist, vaid ka teistest Brandenburgi margi linnadest.
Kuigi see mälestuskivi annab tunnistust Berliini vanemast ja uuemast ajaloost, ei ole tegemist mälestisega Berliini mälestisteseaduse mõistes.
Ajalooline taust
[muuda | muuda lähteteksti]1510. aastate alguses varastati Havellandis paiknenud Knoblauchi küla kirikust kullatud monstrants ja kaks pühitsetud armulaualeiba. Varas, kristlasest katlapaikaja Paul Fromm Bernaust, andis piinapingil tunnistuse, et ta müüs leiva ühele juudile Spandaus. See vallandas rea süüdistusi juutide vastu ning nende tagakiusamisi ja vahistamisi Brandenburgi margi linnades. Ligi sada kinnipeetut, sealhulgas juudi kogukondade väärikaimad liikmed, viidi põhjalikumaks uurimiseks Berliini ning anti seal kohtu alla.
19. juulil 1510 kuulutati Berliini Maria kiriku esisel Uuel Turul (der Neue Markt) välja surmaotsus, mille alusel põletati Berliini ühe linnavärava (Georgentor) ees asunud hukkamispaigal, Berliini tapalaval[2], mitmekorruselisel tuleriidal 38[3] juuti. Hiljem sai tänav, kus hukkamine aset leidis, nimeks Judengasse ('Juuditänav'). Samas hukati pea maharaiumise teel veel vähemalt kaks juuti, kes olid vahepeal ristitud. Hukati ka vargast katlapaikaja.
Kas ja kuhu hukatud maeti, selle kohta teated puuduvad. Tavaliselt maeti hukatud hukkamispaiga lähedal asunud korjuste matmispaigale hilisema vanadekodu sünagoogi lähedal. Sagedane oletus, et selles kohas asus ka varajane juudi surnuaed, ei ole leidnud kinnitust ei kirjalikelt allikatelt ega väljakaevamistelt.[4]
Pärast kirjeldatud sündmusi aeti juudid Brandenburgi margist minema. See võimaldas nii maaisandal kui ka kodanikel juudi kaupmeestelt või pankuritelt võetud võlad maksmata jätta. Alles alates 1539. aastast võisid juudid jälle Berliinis elada.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Nicola Galliner jt. Wegweiser durch das jüdische Berlin, lk 288.
- ↑ Umbes praeguse Tervisemaja juures (Haus der Gesundheit, Karl-Marx-Allee 3). Teiste allikate järgi (Felix Escher. Brandenburg im Zeitalter des Konfessionalismus. – Ingo Materna, Wolfgang Ribbe (toim). Brandenburgische Geschichte, märkus 94) toimus hukkamine Maria kiriku ees või teisel hukkamispaigal praegusel Strausberger Platzil
- ↑ Teistsugused andmed on artiklis: Felix Escher. Brandenburg im Zeitalter des Konfessionalismus. – Ingo Materna, Wolfgang Ribbe (toim). Brandenburgische Geschichte, lk 252jj. Seal väidetakse põletatute arvuks 39 ning pea maharaiumise teel hukatute arvuks 2.
- ↑ Siegfried Moses. Zur Geschichte des jüdischen Friedhofs- und Beerdigungwesens in der Jüdischen Gemeinde zu Berlin. (PDF) Gemeindeblatt der Jüdischen Gemeinde zu Berlin, 11/1913
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Gregor Günther (?): Warhafftig Sumarius der gerichts hendel…; Johann Hanau, Frankfurt (Oder) 1511, im Bestand der Bibliothek des Vereins für die Geschichte Berlins
- Hermann Trebelius: Pirae Marchiticae de perfidia Judaeorum Berlini crematorum; Johann Hanau, Frankfurt (Oder) um 1511
- Louis Schneider: Ein Berliner Auto da fé, in Berlinische Nachrichten; Schriften des Vereins für die Geschichte der Stadt Berlin, Heft VIII, Berlin 1873
- Friedrich Holtze: Das Strafverfahren gegen die märkischen Juden im Jahre 1510; Schriften des Vereins für die Geschichte Berlins, Heft XXI, Berlin 1884.
- Aron Ackermann: Geschichte der Juden in Brandenburg..., S. 32 ff; Lamm, Berlin 1906
- Nicola Galliner et al.: Wegweiser durch das jüdische Berlin; Nicolai, Berlin 1987; ISBN 3-87584-165-4
- Ingo Materna et al.: Geschichte Berlin von den Anfängen bis 1945; Dietz Verlag, Berlin 1987; ISBN 3-320-00829-3
- Ingo Materna, Wolfgang Ribbe (Hg.): Brandenburgische Geschichte; Akademie Verlag, Berlin 1995; ISBN 3-05-002508-5
- Andreas Nachama, Julius H. Schoeps, Hermann Simon (Hg.): Juden in Berlin, Henschel, Berlin 2001; ISBN 3-89487-336-1
- Bill Rebiger: Das jüdische Berlin; Jaron, Berlin 2002; ISBN 3-89773-105-3
- Arnt Cobbers: Kleine Berlin-Geschichte; Jaron, Berlin 2005; ISBN 3-89773-119-3
- Guntram Liebig: Zum Berliner Judenprozess von 1510; Berlin 2010