Balalaika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Balalaika
Balalaika
Liigitus Keelpillid (näppekeelpill)/ Kordofonid
Sugulaspillid

Balalaika (vene keeles балала́йка) on kolme keele, puust kolmnurkse kõlakasti ja pika sõrmlauaga vene keelpill. Balalaikat mängitakse sõrmede või lipitsaga.

Sarnaselt kitarriga on balalaika sõrmlaual krihvid.

Tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Moodne balalaika võib olla järgmistes suurustes:

  • pikolo
  • prima
  • secunda
  • alt
  • bass
  • kontrabass
  • sub-kontrabass

Kõige tavalisem sooloinstrument on prima, häälestusega E-E-A (kaks alumist keelt on häälestatud unisoonis). Mõnikord kasutatakse ”kitarrihäälestust” G-B-D (vene kitarri kolm kõrgemat keelt), et vene kitarri mängijatel oleks balalaikat lihtsam mängida. Kasutatakse ka kuuekeelseid balalaikasid. Sel juhul on kolmekeelse balalaika iga keelt samal kõrgusel dubleeritud. Selline balalaika sarnaneb keelestuselt mandoliiniga ja on populaarne Ukrainas. Leidub ka neljakeelseid alt-balalaikasid. Pikolo, prima- ja secunda-pillidel olid traditsiooniliselt madalamad keeled tehtud soolest ja kõrgem traadist. Tänapäeval kasutatakse soole asemel nailonit.

Tehnika[muuda | muuda lähteteksti]

Balalaika mängimise tehnikas on oluline osa vasaku käe pöidlal, mis määrab noodikõrgust madalamal keelel, eriti prima puhul, kus see on oluline akordide mängimisel.

Prima'l mängib noote nimetissõrm, suurematel pillitüüpidel kasutatakse plektronit. Tegelikult võib ka prima't mängida plektroniga, kuid see pole traditsiooniline. Kontrabass-balalaika keelte hiiglaslike mõõtmete pärast pole haruldane, et plektron on valmistatud nahkkinga või -saapa kontsast.

Bass- ja kontrabass-balalaika toetuvad mängimise ajal ühe nurgaga maapinnale puust või metallist pulga abil.