Babrak Karmāl

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Karmāl, Babrak (Dari/Pashto ببرک کارمل, sünnijärgselt sultan Hussein; 6. jaanuar 1929, Kabul – 1. või 3. detsember 1996, Moskva). Afganistani poliitik ja riigitegelane. Õppis Kabuli Ülikoolis õigusteadust, kuid visati marksistlike vaadete pärast sealt välja. 1952–55 vangis valitsusvastase tegevuse eest. Pärast vabanemist teenis sõjaväes ja lõpetas seejärel Kabuli Ülikooli. 1957–62 töötas Planeerimisministeeriumis. Tegutses aktiivselt marksistlikes ringides ja lähenes islamlikule poliitilis-kultuurilisele organisatsioonile Fahrang, millest kujunes hiljem, kui ta võimule sai, tema nõuandev institutsioon. Asutas jaanuaris 1965 Afganistani Rahvademokraatliku Partei, mille tegevus korduvalt ära keelati. 1965–73 Rahvusassamblee (Shura) liige. 1967 partei lõhenes Halq (“Rahva”) ja Parcham (“Võitluslipp”) tiivaks. Asus juhtima Nõukogude-meelset Hizbi Parchami. Nõukogude Liidu survel need tiivad 1977 ühinesid. 1978–79 saadik Tšehhoslovakkias, mida käsitleti maapaona.

Pärast Nõukogude vägede sissetungi Afganistani detsembris 1979 pöördus kodumaale tagasi. Võttis Nõukogude okupantide toel üle võimu president Ḩāfiz̧ullāh Amīnilt. Määrati detsembris 1979 marksistlik-leninliku Afganistani Rahvademokraatliku Partei (ARP) ja Revolutsiooninõukogu esimeheks (presidendiks). Kuna ta sai võimu ilma Afganistani kombeks olnud ametlikku tseremooniat läbimata, käsitles rahvas teda ebaseadusliku juhina. Paistis silma halva esinemise poolest ajakirjanduses, kus ei jätnud endast riigimehe muljet. Teda peeti nii Afganistani, kui ka lääne ajakirjanduses Nõukogude Liidu nukujuhiks. Vaatamata riigijuhi positsioonile ei lubanud Moskva tal oma initsiatiivil võtta vastu olulisi otsuseid. Teda ümbritsesid nõukogude nõunikud. Karmal tunnistas ühele oma sõbrale: „Nõukogude seltsimehed armastavad mind piiritult ja minu isikliku turvalisuse huvides ei allu nad isegi minu enda korraldustele. ”

1986. aasta märtsis oli Karmāl visiidil Nõukogude Liidus. Kremlis üritati teda veenda, et on valitsemiseks liiga haige ja peab tagasi astuma. Nõukogude arst kontrollis Karmāli tervist ja konstateeris, et ta on hea tervise juures. Karmāl sai loa naasta Kabuli kui oli andnud lubaduse, et astub tagasi ARP peasekretäri kohalt. Nõukogude seltsimehed aga ei usaldanud teda ja saatsid Kabuli KGB ülema Vladimir Krjutškovi asja korraldama. Kabulis toimunud koosolekul kinnitas Karmāl oma sügavat armastust Nõukogude Liidu vastu ja võrdles seda moslemi usu tulihingelisusega. Krjutškov jõudis järeldusele, et tema ei suuda veenda Karmāli tagasi astuma ning  lahkus koosolekult. Ta saatis tõrksat riigijuhti veenma Afganistani kaitseministri ja julgeolekuministri. Seejärel mõistis Karmāl, et tal pole enam NSV Liidu toetust. Selgus ka, et Moskva peremehed otsivad kompromissi opositsiooniliste rühmitustega ning hakkasid valmistama ette vägede väljaviimist Afganistanist. ARP Keskkomitee 18. pleenumil loobus kõikidest oma ametikohtadest. Nõukogude valitsuse korraldusel viidi ta Moskvasse eksiili.

Sooviga tugevdada Karmāli abil oma positsiooni kutsus tema järglane Afganistani riigijuhi kohal Mohammad Najibullah Ahmadzai ta 20. juunil 1991 Moskvast tagasi Kabuli. Kuid see plaan ei realiseerunud ning Najibullah kukutati 1992. Aastal. Karmālist kui Parchami juhist sai seejärel Kabuli mõjukaim poliitik. Tema läbirääkimised mässulistega jooksid aga kiiresti liiva ning 16. aprillil 1992 vallutasid Talibani mässulised Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel Kabuli. Pärast seda resideeris Karmāl Hairatanis. Üritas seal luua uut parteid, kuid ebaõnnestus. Mõne aja pärast pöördus tagasi Moskvasse. Suri Moskva 1. Linnahaiglas detsembris 1996 maksavähki. On maetud Hairatani Afganistanis.