BMW E9
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Veebruar 2024) |
BMW E9 oli kupeekerega sõiduauto, mida BMW tootis aastail 1968–1975.
BMW 1965–1969 toodetud Neue Klasse kupeevariant 2000CS oli tänu oma disainile, tehnilistele omadustele ja ehituskvaliteedile vägagi edukas, mispeale BMW otsustas sellest välja arendada ka kuuesilindrise versiooni, mis kasutanuks firma uue lipulaeva 2800 (E3) M30 R6-mootorit. Lisaks nähti E9-t ka järeltulijana BMW kahele ebaõnnestunud kupeemudelile: 1962–1965 toodetud 3200CS ja 1967–1968 toodetud Glasilt ülevõetud BMW-Glas 3000 V8. E9 disainis BMW peadisainer Wilhelm Hofmeister koos Giovanni Michelottiga, auto teljevahet ja pikkust suurendati, et teha ruumi ridakuuele. 2000CS suured ristkülikukujulised esituled asendusid E3 kasutatava musta laia esivõre koos nelja ümmarguse tulega. Nii disaini kui ka luksusliku interjööri tõttu peetigi E9 sisuliselt E3 kupeevariandiks.[1] Samas olid mõned mehhaanikaosad pärit endiselt Neue Klasselt (näiteks tagatelg), ka taga olid E9-l odavamatel variantidel erinevalt E3-st veel ketaspidurite asemel trummelpidurid. Seega oli 2800 sedaan parema suutlikkusega, kuna oli ka kergem. E9 kered toodeti Osnabrückis BMW alltöövõtja Karmanni kerefirma tehases.
Esimeseks E9 mudeliks oli 2800CS, mis kasutas 2800-lt pärit M30 mootorit (2788 cm3 kahe Solex Zenith 35/40 INAT karburaatoriga, võimsusega 170 hj), saadaval nii neljakäigulise manuaal- kui ka kolmekäigulise automaatkäigukastiga. Hind oli 22 977 Saksa marka. 2800CS osutus edukaks, mistõttu tuli BMW aprillis 1971 välja uue variandiga 3.0 CS. Sellel oli uus 2985 cm3 mootor, võimsusega 180 hj, hinnaks 26 973 marka. Septembris tuli välja ka Bosch D-Jetronic kütuse sissepritsega variant 3.0 CSi, võimsusega 200 hj ja hinnaga 29 440 marka 3.0 CS 27 840 marga vastu.
Vastuseks Porsche domineerimisele Euroopa turismiautode võistlussarjas 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses otsustas BMW ehitada ka E9st võidusõiduvariandi. Mais 1972 esitleti homologatsioonimudelit 3.0 CSL, L oli lühend sõnast leicht (kerge), hinnaks 31 950 marka 3.0 CS 28950 ja 3.0 CSi 30 650 marga vastu. Sellel alandati kaalu 130 kg - autode kered ehitati õhemast terasest, uksed, kapott ja pagasiruumi luuk olid alumiiniumsulamist, aknad olid pleksiklaasist, eemaldatud oli ka heliisolatsiooni. Samas 500 parempoolse rooliga Inglismaa turu jaoks ehitatud CSLil olid endiselt alles heliisolatsioon, elektriaknad ja E9 tavalised kaitserauad. Esimesed CSLid kasutasid 3.0 CS karburaatoriga mootorit, erinevusteks CS ja CSi-ga olid kroomitud rattakoopad, mattmustaks värvitud õhemad kaitserauad ja must külgmine kleebisriba, interjööris nahast ja kangast sportistmed ning võidusõidurool. Augustls sai CSL endale 3.0 CSi sissepritsega mootori. Sellel oli silindrimahtu veidike suurendatud 3003 cm3-le, et autot homologeerida üle kolmeliitriste klassis, ka kütuse sissepritse süsteem oli mehhaanilisest vahetatud elektroonilise vastu. 1973. aasta lõpus suurendati mootori töömahtu veelgi 3153 cm3-le, võimsus kasvas 206 hobujõule. Viimasel homologatsioonivariandil juulis 1973 oli ka aerodünaamikapakett, mis sisaldas suurt õhutõket, esispoilerit, spoilerit katuse tagaserva kohal ja suurt tagatiiba. Tagatiiba aga ei paigaldatud tehases, kuna see polnud Lääne-Saksamaal tänavalegaalne, vaid jäeti pakiruumi ning klient sai selle ise paigaldada. Aerodünaamilise paketiga CSL sai endale hüüdnimeks "Batmobile", neid toodeti 167 eksemplaris.[2]
1974. aastal tuli naftakriisi mõjul välja uus baasmudel 2.5 CS, mis kasutas 2500 (E3) sedaanilt pärit 2494 cm3 ühe karburaatoriga mootorit, võimsusega 150 hj, hinnaks 28 550 Saksa marka.[1]
Tänu edule võidusõiduradadel sai 3.0 CSL legendiks: see võitis kuus korda Euroopa turismiautode võistlussarja aastatel 1973 ja 1975–1979, sealhulgas viimasel kolmel korral pärast tootmise lõppu. Lisaks noppis 1973. aastal Le Mansil Toine Hezemansi ja Dieter Questeri juhitud 3.0 CSL Touring Speciali klassivõidu ja tuli üldarvestuses 11. kohale, peale teist kohta Saksamaa tuuriautode meistrivõistlusel Nürburgringil. Ka 1975. aastal saavutas Hans-Joachim Stuck USAs IMSA GT-sarjas 3.0 CSLil viis võitu, sealhulgas Sebringi 12 tunni sõidu. FIA 5. grupi jaoks ehitatud 3.5 CSL võitis 1976. aasta sportautode maailmameistrivõistlustel kolm etappi seitsmest, sealhulgas Nürburgringi 1000 km sõidu.
Ka BMW kaks esimest Art Cari olid 3.0 CSL-id: 1975. aasta omal Alexander Calderi ja 1976. aastal Frank Stella disain.[3]
Viimased E9-d toodeti 1975. aasta lõpus. 1975. aasta 25. augusti seisuga maksis 2.5 CS 31 220 Saksa marka, 3.0 CS 35 900, 3.0 CSi 38 080 ja 3.0 CSL 42 260 marka. Automaatkäigukast (2.5 ja 3.0 CS) lisas hinnale 1580 marka. Järgmisel aastal vahetas E9 välja uus 6. seeria kupee E24. Kokku toodeti 7 aastaga 30 546 autot:
| Mudel | Toodanguaastad | Manuaal-
käigukastiga |
Automaat-
käigukastiga |
|---|---|---|---|
| 2800 CS | 1968–1971 | 6283 | 1949 |
| 3.0 CS | 1971–1975 | 4455 | 3667 |
| 3.0 CSi | 1971–1975 | 7935 | 2 |
| 3.0 CSi (parempoolse rooliga) | 1973–1975 | 207 | 215 |
| 3.0 CSL | 1971–1975 | 765 | |
| 3.0 CSL (parempoolne rool) | 1972–1973 | 500 | |
| 2.5 CS | 1974–1975 | 600 | 244 |
| 2800 CS (USA mudel) | 1969–1971 | 641 | 526 |
| 3.0 CS (USA mudel) | 1971–1974 | 1368 | 1189 |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Norbye, Jan P. (1984). BMW - Bavaria's Driving Machines (inglise). Skokie, Illinois: Publications International. ISBN 0-517-42464-9.
- ↑ Severson, Aaron (17. november 2008). "From Bavaria with Love: The BMW E9 Coupes". Ate Up With Motor (Ameerika inglise). Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
- ↑ "Thomas Girst interview: Communicating BMW Art Cars (2009)". www.artdesigncafe.com (inglise). Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
- ↑ "E9-Driven.com". web.archive.org. 19. veebruar 2020. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. veebruar 2020. Vaadatud 21. jaanuaril 2024.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)