Autoraadio

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Autoraadio on autos kasutatav raadio- ja audioseade.

Algselt oli autoraadio ainult raadiovastuvõtja, ja seda peamiselt kesklainesaatjate monofooniliseks kuulamiseks. Järk-järgult on lisandunud mitut liiki programmiallikaid (kassetimängija, CD-mängija) ja sisendeid väliste andmekandjate (MP3-, USB-, AUX-ühendus, Bluetooth, mälukaart) ühendamiseks, samuti on oluliselt täiustunud helivõimendus- ja kõlarisüsteem. Laiemas mõttes on autoraadio seega muusikakeskus, koosnedes samamoodi nagu kodustereoseade programmiallikatest, helisagedusvõimendi(te)st ja kõlaritest.

Autoraadio

Kitsamas tähenduses mõeldakse autoraadiona armatuurlauas paiknevat juhtseadet (ingl k head unit) programmiallikate, sisendpesade ja käsitsemisseadistega. Selle külge on peale esi- ja tagakõlarite võimalik ühendada väline mitmekanaliline võimsusvõimendi, aktiivne bassikõlar, signaaliprotsessor ning lisa-programmiallikaid.

Etappe autoraadio ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1949 – raadio jõudis armatuurlauda;
  • 1968 – raadiovastuvõtjale lisandus kassettmakk;
  • 1970 – heli muutus stereofooniliseks;
  • 1982 – programmiallikana tuli juurde CD-mängija;
  • 1988 – võeti kasutusele RDS, 1991 ka EON;
  • 1993 – hakati kasutama navigatsioonisüsteeme.

Autoraadio eriomadusi[muuda | muuda lähteteksti]

Auto kui kuulamisruumi iseärasused – piiratud maht ja seetõttu difuusse, järelkõlast ja peegeldustest tingitud helivälja puudumine, samuti pidev mootorimüra ja kuulaja seotus kindla istekohaga – eeldavad võimendusseadmetelt vastavalt kohandatud sageduskarakteristikuid, küllaltki kõrget helirõhutaset ning võimenduskanalite arvu suurendamist. Määrava tähtsusega on spetsiaalselt tarindatud valjuhääldite ja kõlarite asjatundlik valik ning paigaldus.

Madal, 12-voldine akupinge piirab väljundvõimsust või nõuab erilist helivõimendussüsteemi (nt võimsusvõimendite sildühendust) ja väikse nimitakistusega valjuhääldeid (mitte üle 4 Ω). Suure väljundvõimsuse saamiseks tuleb kasutada pinget kõrgendavat energiamuundurit.

Elektroonikaaparatuurile seavad erinõudeid süütesüsteemist ja generaatorist põhjustatud kõrge häiretase, samuti saastekeskkond ning suurtes piirides muutuv ümbrustemperatuur.

Autoraadio väljundvõimsus[muuda | muuda lähteteksti]

Autoraadio audiovõimendi põhiparameeter on võimenduskanali väljundvõimsus. Võimendust iseloomustab üheselt ruutkeskmine (RMS-) võimsus. Väljundvõimsuse P määrab väljundpinge efektiivväärtus U ja koormustakistus Z vastavalt seosele P = U2/Z. 12-voldise akupinge korral saab vastastaktvõimendi väljundpinge efektiivväärtus olla maksimaalselt U = 0,707×12/2 = 4,2 V. Siis 4-oomise koormuse korral väljundvõimsus P = 4,22/4 = 4,4 W.

Väljundvõimsuse suurendamiseks on igas võimenduskanalis ühendatud kaks vastastaktastet sildlülitusse. Seejuures pööratakse ühe võimendipoole sisendsignaali faasi 180° võrra; siis võimendab üks aste signaali negatiivseid ja teine positiivseid poolperioode, mille tulemusena väljundpinge kahekordistub. Seega kasvab võimendus teoreetiliselt (täiesti konstantse toitepinge korral) neljakordseks, praktiliselt siiski kuni 3,6-kordseks, seega efektiivvõimsus vastavalt väärtuseni P = 3,6 × 4,4 = 16 W.

Funktsioone ja võimalusi[muuda | muuda lähteteksti]

Autoraadioseadmestiku juhtseadmes on lisaks FM-tuunerile enamasti CD-mängija ning neljakanaliline helisagedusvõimendi. Raadioandmesüsteem RDS näitab saatja nime jm tekstandmeid ning lülitub automaatselt ümber sama programmi edastavale tugevamale saatjale, EON-toiming lülitab sisse sama võrgu saatja, kui see hakkab edastama liiklusinfot.

Olenevalt mudelist ja hinnaklassist võib juhtseadmel olla mitmesuguseid eriomadusi ja võimalusi:

  • andmekandjaks võib olla lisaks CD-le ka mälukaart, mälupulk, kõvaketas;
  • DVD-videoseadme külgeühendamise võimalus;
  • raadio juhtimine puldist või roolirattalt;
  • väljund (SUB OUT) aktiivse bassikõlari külgeühendamiseks; bassivõimenduse reguleerimise võimalus (SUB GAIN);
  • helivaljuse esi/taga- (FRONT-/BACKFADER) ja vasak/parem- (BALANCE) tasakaalustus;
  • automaatne helivaljuse reguleerimine (ASL) vastavalt ümbritseva müra tasemele;
  • helivaigistus (MUTE);
  • fikseeritud tämbrite valik (EQUALIZER);
  • kõrge signaalipingega (Hi-Volt, 4–6,5 V) eelvõimendi väljundid (kõrge signaalipingega kaablid on vähem häiretundlikud);
  • GPS-navigatsioonisüsteem teekonna määramiseks kuvaripildi ja hääljuhiste järgi.
Auto Hi-Fi-seadmestiku struktuuriskeem
Hi-Fi-seadmestik auto pakiruumis

Hi-Fi autos[muuda | muuda lähteteksti]

Kui autoraadiost nõutakse peale uudiste, liiklusteadete ja keskmistel helisagedustel taustamuusika märksa enamat, vajab tavapärane seadmestik mitmeti täiendamist, komponentide asendamist ja lisamist. Selleks on vaja tunda auto heliseadmestiku paigaldamise spetsiifikat, mis sõltub muuhulgas ka automudelist.

Hi-FI-seadmestiku keskseks komponendiks on eraldi võimsusvõimendi). Seadmestikku võib kuuluda ka signaaliprotsessor (DSP). Suure (üle 15 W) väljundvõimsuse saamine eeldab akupingest kõrgema toitepingega toiteallikat, samuti superkondensaatori ja ka lisaaku kasutamist.

Helisüsteem on kvaliteetsematest komponentidest ja oluliselt keerukam, nt:

  • esikõlarid on suurema tundlikkuse või/ja võimsustaluvusega (seda eriti väikeste, 10- või ka 13-sentimeetriste kõlarite korral);
  • ustel on kahe- või kolmekomponendilised kõlaripaneelid;
  • aktiivne või passiivne bassikõlar (passiivkõlar nõuab eraldi võimsusvõimendit ja madalpääsfiltrit);
  • keskbassikõlarid armatuurlaua all (harilikult Ø 16 cm) koos ribapääsfiltritega (lisaks kas kesk/kõrgribakõlareile või süvabassikõlariga helindussüsteemile);
  • monosignaali edastav keskkõlar (armatuurlaua keskel), mis parandab helivälja ruumilisust; seda kõlarit on võimalik toita vastava väljundiga signaaliprotsessorist.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lembit Abo. Koduelektroonika käsiraamat. 2. trükk. Tallinn 2007. Lk 97–107

Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]