Automaaler
Automaaler (inglise keeles car paint technician) on isik, kes teeb sõidukite värvimiseks vajalikke eeltöid ja värvib sõidukeid.
Töö eeldab suurel määral iseseisvat tegutsemist, lisaks inglise keele oskust, sest paljud juhendid võivad olla inglise keeles. 4. taseme automaaler juhendab ka madalama kvalifikatsiooniga töötajate tööd[1]. Maaler peab olema hea stressitaluvusega, püsiv, rahulik ja järjepidev, et soovitud eesmärk saavutada. Automaalri tööks peab olema ka füüsiliselt vastupidav.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Automaalrite jaoks suuremahulisem töö algas autode masstootmisega, millega vähendati autode tootmise aega mitmelt kuult mõne päevani ja autode hinda lihtinimese kuupalgani. Masstoodetud auto muutus kõigile kättesaadavaks ning automaalritele avanes lai tööpõld. Juba 1913. aastal valmistati Ameerika Ühendriikides üle miljoni auto aastas.[2]
1923. aastal töötati välja nitrolakil põhinev autovärv, mida kanti kerele värvipüstoliga, kuid seda tüüpi värvid ei olnud vastupidavad, kui bensiini sattus kerele korduvalt. 1930. aastal hakati kasutama alküüdemailvärve, mis aga ei olnud päikesevalgusele kuigi vastupidavad – paari kuuga värvid tuhmusid. 1960. aastatest hakati kasutama akrüülemailvärve, mis olid päikesevalgusele palju vastupidavamad ja pakkusid suuremat värvivalikut. 1970. aastal töötati välja lakk, mis kaitses värvi tuhmumise eest ja oli igakülgselt vastupidavam. Varem oli kasutatud krundi peal kohe värvi ilma lakita. Aastatel 1980–1990 aitas värvitehnoloogia täiustamine muuta värvi hinda soodsamaks ja värv muutus järjest levinumaks. Autovärvide tehnoloogia arenguga võeti kasutusele üha rohkem värve. 2015. aastast on populaarsed ühevärvilised autod, näiteks valge, must ja hall.
Autovärvid[muuda | muuda lähteteksti]
Tänapäeval kasutavad automaalrid peamiselt akrüüli ja lahusti põhiseid värve. Seoses rohepöördega võetakse järjest rohkem kasutusele vee baasil värve. Aga see, kas vee baasil värv on tõesti keskkonnasõbralikum on jätkuvalt debati küsimus, sest vee baasil värvid on küll keskkonnale natuke ohutumad, kuid seda kulub värvimise käigus kaks korda rohkem kui lahusti baasil värve.
Akrüüli baasil värvid on kahekomponentsed värvid (2K), mida nimetatakse ka pinnavärvideks. Akrüülvärvid koosnevad värvist ja kõvendist (standard või kiire). Akrüülvärvi eelis on see, et seda ei pea üle lakkima. Akrüülvärvis ei sisaldu pärleid ega terasid ja seetõttu on akrüülvärvid peamiselt pastellsed toonid, mis ei sära. Akrüülvärvidega on värvitud näiteks vanad Lada sõidukid.
Lahusti baasil värve nimetatakse Eestis metallikvärviks või lakialuseks värviks. Lakialuse värvi peab üle lakkima. Kui lakialust värvi üle ei laki, siis jääb värvikiht matt. Lakialuses värvis võib sisalduda pärleid ja terasid, sealhulgas Xirallic terasid. Kuni 2015. aastani oli tavaline, et lakialune värv on kahe kihi süsteem, ehk esimene kiht on värv ja teine kiht on lakk. Kuid nüüd lisandub järjest rohkem kolme kihi süsteeme. Selles süsteemis peab automaaler esmalt pinnale kandma kihi, kus sisaldub tera ja sideaine ja teisena värvikihi. Mõnes süsteemis on vastupidi esimene ja teine etapp. Kolmandaks kihiks on lakikiht. Kolme kihi süsteemiga on värvitud näiteks uued punased Mazdad.[3]
Värvimine[muuda | muuda lähteteksti]
Autosid on võimalik värvida väga paljudes toonides, sealhulgas saab kasutada valguse käes tooni muutvaid värve. Autode värvimine on aastatega teinud tohutu arengu, alustades pintsliga värvimisest kuni tänapäevaste liinitehnoloogiateni välja, kus pole otseselt inimesel vaja värvida.[4]
Kõigepealt tuleb sõiduk puhastada, seejärel vajalikud detailid parandada ja lisada või eemaldada. Seejärel valmistatakse pinnad ette, planeeritakse eeltööd ning vajalikul määral pahteldatakse ja lõpuks krunditakse. Kui pinnad on eeltöödeldud, valitakse värv ja katsetatakse seda enne detailide värvimist, seejärel pinnad värvitakse ja viimistletakse lõplikult.[1]
Automaaler töötab üksinda värvikambris, kus ta peab arvestama mitmesuguste ohtudega. Töökeskkond on mürarikas ja tolmune ning töötamine sundasendis võib põhjustada tervisekahjustusi. Töö tegemisel peab kasutama tööks vajalikke kaitsevahendeid, näiteks tolmuste tööde jaoks tolmumaski ja värvimisel või kruntimisel värvimiseks mõeldud maski, et kaitsta hingamisteid mürgiste kemikaalide eest. Tööks on vajalikud ka turvasaapad ja kaitsekombinesoonid.[1]
Automaaler kasutab mitmesuguseid kemikaale, et puhastada ja viimistleda pindu. Pindade töötlemiseks on vaja ettevalmistusmaterjale. Töökoja seadmetest on vaja värvikambrit, suruõhutööriistade jaoks suruõhusüsteemi, kuivatuskambrit ja värvipüstoleid ning värvipüstolite pesemiseks eriseadet. Lisaks nimetatud seadmetele on vaja sõltuvalt töökoja iseärasustest teisi lisa- ja abiseadmeid.[1]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Automaalriks saab õppida kaheksas kutsekoolis üle Eesti: Tallinna Tööstushariduskeskuses, Tartu Rakenduslikus Kolledžis, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses, Rakvere Ametikoolis, Tallinna Lasnamäe Mehaanikakoolis, Valgamaa Kutseõppekeskuses, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis ning Viljandi Kutseõppekeskuses. Kutset saab õppida pärast põhikooli, (õpe kolm aastat) või keskkooli (õpe üks aasta ja kuus kuud).[1] Pärast automaalri eriala lõpetamist on väga palju võimalusi ka edasiõppimiseks, näiteks sõidukite kere- ja värvitööde meistriks, autotehnikuks Tallinna Ülikoolis.[5]