Attila Bartis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Attila Bartis

Attila Bartis (sündinud 22. jaanuaril 1968 Târgu Mureșis Rumeenias Transilvaania piirkonnas) on Ungari prosaist, dramaturg ja fotograaf.

Tema isa Ferenc Bartis jäeti ilma kodakondsuseta ning sealse valitsuse repressioonide tagajärjel emigreerusid Bartisid 1984. aastal Budapesti. Ta on abielus ja kahe lapse isa.

Alates 1990ndate algusest on ta korduvalt oma sünnikohta Transilvaaniat külastanud ning selle kandiga seotud elemendid läbivad ka tema loomingut murdesõnade, kohalike müütide jms kaudu. Tema suurem edulugu kirjanikuna sai alguse pärast kolmanda raamatu („Rahu“) ilmumist. Pärast „Rahu“ tõlkimist saksa keelde hakkas see saama ülistavaid retsensioone ning haaras kriitikute koostatavates edetabelites esimesi kohti. Saksamaa edust tõugatuna saabus Bartisile suurem tähelepanu ka Ungaris. Teatud kirjandusringkondades oli ta juba varem kultusliku staatuse omandanud. Romaan "Rahu" ("A nyugalom", 2001) on pälvinud USAs Three Percenti preemia (parim 2008. aastal inglise keelde tõlgitud romaan), olnud Saksamaal ja Poolas parima tõlke nominent jne.

Tema esimene teos „Jalutuskäik“ on oma ülesehituselt postmodernistlik. Romaani keel on väga fragmentaarne, teos koosneb suures osas justkui peategelase suvalistest mälupiltidest ja unenägudest. Selline jutustuslaad iseloomustab ka tema hilisemaid teoseid. Tähtsaks muutub mäng üldkultuuriliste märkide ning fraseologismidega.

Romaanist „Rahu“ on nüüdseks vändatud kaks filmi ja seda on tõlgitud enam kui kümnesse keelde.

Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]

Teose "Rahu" lühikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Attila Bartise „Rahu“ peategelane on kirjanik Andor Weér. Andori ema Rebeka Weér, kellega peategelane koos elab, on endine näitleja, kes kaotab oma tütre välisriiki põgenemise tõttu töökoha ning sulgeb järgmiseks viieteistkümneks aastaks end oma korterisse.

Raamat algab peategelase ema matustega. Ülejäänud teos on kirjutatud peamiselt pilguheiduna minevikku. Romaanis toimub palju ajalisi hüppeid. See subjektiivne aeg saab oma rütmi Andor Weéri tunnetuse kaudu.

„Rahus“ on äärmiselt ekspressiivseid ning rusuvaid lõike: leidub katkeid väga vulgaarse suguelu kirjeldusest, üldine õhustik on ängistav. Peategelane ja ta ema ei suuda teha piisavalt suurt eksistentsiaalset hüpet. Võiks öelda, et Antoniuse ema teeb selles kategoorias hoopis pidevalt langusi, kukkumisi. Tütre põgenedes korraldab Rebeka ta matused. Kirstu topib ta täis oma tütre mahajäetud asju ja leiab kerge lahenduse ka olmelistele probleemidele: „Matusebüroo juhataja pigistas surmatunnistuse puudumise koha pealt silma kinni, täpsemalt – õe surmatunnistuseks said plokk Ameerika sigarette ja pudel Šoti viljamärjukest.“ Tema languse võtavad hästi kokku paar kirjeldavat lauset sellest, mil viisil vaatavad linnakodanikud teda pärast näitlejakarjääri purunemist tänaval kõndimas: „Keegi ei tundnud ära oma näitlejannat, sest keegi polnud iial näinud teda ehtsate pisaratega – teda oli nähtud üksnes sellistega, mis paiskuvad valla õigel ajal silmade alla määritud Vietnami salvi mõjul.“

Rebeka Weér elab oma tütre lahkudes illusioonides, mis toituvad ta pojast. Tütar sooritab pärast põgenemist enesetapu, poeg laskub aga ema kõrvale jäädes tugevasse eksistentsiaalsesse heitlusse.

Muud teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "A séta" ("Jalutuskäik". Romaan, 1995)
  • "A kéklő pára" ("Sinav aur". Novellid, 1998)
  • "Anyám, Kleopátra" ("Mu ema Kleopatra". Draama, 2002)
  • "A Lázár-apokrifek" ("Võluri apokrüüfid". Taskunovellid, 2005)

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Az Engelhard-hagyaték (Engelhardi pärand. Foto, 1996)
  • Photo Pygmalion (foto, 1998)

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]