Arutelu:Winston Churchill

Kui kopeerid teksti, märgi allikas. See referaat pärineb siit: http://uus.miksike.ee/documents/main/referaadid/winston_churchill.htm

Allika märkimisest pole siin kasu. See on puhas copy-paste ja tuleb kustutada. Siim 23:36, 14 Jan 2005 (UTC)

Tegelikult ma lootsin välja selgitada, milliseid paberkandjaid teiste kahtlaste materjalide puhul on kasutatud. Mõnel juhul võiks kopeerimine siiski ka aktsepteeritav olla. On siin sel teemal juhend ka kusagil nurga taga? --klaus 23:50, 14 Jan 2005 (UTC)

Sõna-sõnalt kopeerimine Vikipeedias lubatud ei ole. Kui on ainult üks allikas, siis tuleks laused vähemalt ümber sõnastada. Kopeerida võib vaid siis kui selleks on teksti autori nõusolek. Juhendeid meil paraku eriti ei ole, kuid põhimõtteliselt kehtivad siin samad põhimõtted, mis teisteski Vikipeediates. Inglise Vikis on kõikvõimalikke juhendeid ja õpetusi "tonnide viisi". Redigeerimisboksi all on siiski rasvases kirjas: "ÄRGE SAATKE AUTORIÕIGUSEGA KAITSTUD MATERJALI ILMA LOATA!". See lause peaks olema piisavalt arusaadav ja ka märgatav. Siim 00:09, 15 Jan 2005 (UTC)

Autori nõusolek ja kõik muu pole minule sugugi uudiseks, aga kui Sa nüüd ütled, et sõna-sõnalt ei tohi isegi autori selgeltväljendatud nõusolekul kopeerida, siis see üllatab mind küll :) Õudne jama oleks, kui ma omaenese või kodakondsete väärtuslikke märkmeid lihtsalt selle pärast kasutada, et need juba kusagil kogemata avaldatud. Aga jah, see pole siin õige koht seda arutada.

Ma ehk proovin kunagi neist tonnidest mõne lõigu siia ka üles saada, Vikipeedia:Autoriõigused, mida ma millegipärast uurida pole märganud, vaja ju ka alles tõlkida. Minu teada on küllalt eestimaistki kirjavara, mille taaskasutamise vastu ükski sedusepügal ega elus või surnud kodanik pole. Iseküsimus on materjali usaldusväärsus ja küsimus heast toonist, nii nagu sellest vikimaailmas aru saadakse... Olgu, lõpetan, jututoaks läheb. --klaus 02:37, 15 Jan 2005 (UTC)

Lapsepõlv

Winston Leonard Spencer Churchill sündis 30. novembril 1874. a Blenheimis, oma vanaisa, seitsmenda Marlborough` hertsogi lossis, mis annab tunnistust päritud varandusest. Winstoni ema Jenni Jerome (1854-1921) oli ühe ameerika tõusiku ja New Yorgi finantsmaakleri tütar, kelle soontes voolas ka veidi indiaanlase verd. Ta kohtus oma tulevase abikaasa lord Randolphiga 12. augustil 1873. a Thamesi jõel laeva Ariadne pardal, kus Walesi prints ja printsess korraldasid balli Venemaa tsaariõukonna külaliste auks. Laulatus toimus Pariisis Inglise saatkonnas 15. aprillil 1874. a. Silmipimestava iludusena sai Jenni kõigi lemmikuks ning nautis täiel sõõmul aristokraadi elu. Winstoni isa lord Randolph Churchill (1849-1895) oli oma nooruses playboy ja skandaalid ei jäänud tulemata. Asi jõudis koguni nii kaugele, et Wales`i prints- hilisem kuningas Edward II- kutsus lord Randolphi duellile. Lahenduse leidis vana tark peaminister Benjamin Disrael. Ta saatis Marlborough` hertsogi asekuningaks Dublinisse ja lord Randolphi oma isa erasekretäri tagantjärele, nii-öelda Iirimaa pagendusse jahtuma. Nii juhtuski, et väikese Winstoni varaseimad lapsepõlve-mälestused pärinevad Iirimaalt. Ent Randolph Churchill kandis endaga halba saladust, ta põdes süüfilist. Randolph Churchill suri 24. jaanuaril 1895. a 45aastaselt. Väike Winston leidis tuge eelkõige oma lapsehoidja mrs Evereti juurest, kes pakkus lapsele turvatunnet, õrnust ja armastust. Seitsmeaastasena viidi Winston väljavalitud internaati St. George`i kooli Ascotis. Churchill on ise öelnud oma koolitee kohta: “Kõigi mu koolipõlve kaheteistkümne aasta jooksul pole kellelgi korda läinud õpetada mind ainsatki õiget ladinakeelset lauset kirja panema või kreeka keelest midagi peale tähestiku ära õppima.” Tänu perekonna mõjukusele ja mainele võeti Winston 1888. a kevadel vastu Harrow`sisse, ühte juhtivamasse Suurbritannia keskkooli. Churchill ei saanud kunagi isegi keskeltläbi heaks õpilaseks. Ainult puhuti paistis ta siin või seal silma, näiteks vehklemises, hiljem husaarileitnandina polomängus. 1893. a astus Winston Sandhursti kadetikooli, et liituda ratsaväega.

Noorusaastad

Aastad 1895 kuni 1900 olid Winstoni jaoks seiklusrikkad noorusaastad. Temast oli saanud lugupeetud kirjanik, pealegi menukas kirjanik, kes oli teeninud juba väikese varanduse. Ta oli astunud Aldershoti 4. husaarirügementi ning oli kirjasaatja Kuubal kuubalaste ülestõusu ajal Hispaania ülemvõimu vastu.

Sama aasta 1.detsembril sai Churchill oma esimesed tuleristsed. Järgmistel aastatel võttis ta osa India piirilahingutest, sõjakäigust Sudaani ja lahingust Imdurmani juures.

1898. a astus Churchill esmakordselt kirjanikuna avalikkuse ette raamatuga “The Malakand Field Force”. See äratas tähelepanu, saavutas menu ning tegi autori kuulsaks. Järgmisel aastal ilmus tema ajalooline ülevaade Sudaani taasvallutamisest kahes köites pealkirja “The River War” all. “Daily Mailis” ilmunud arvestuses on raamatu kohta öeldud:“ Mr Winston Churchill on üllatav noor mees ja tema “River War” on üllatav triumf. See on hästi kirjutatud, erapooletu ja veenev. Loomulikult on sellel ka puudusi. Näiteks on see liiga pikk.”

1899. a kevadel oli aeg küps sõjaväest lahkumiseks. Ta kandideeris alamkotta, kuid ebaõnnestunult. Churchill otsustas sõita sõjakirjasaatjana Lõuna-Aafrikasse ning sõlmis lepingu “Morning Postiga”. Ta siirdus kajastama Buuri sõda. Ometi ei suutnud Churchill rindest eemale hoida. Nii sattus ta buuride kätte vangi, kuid tal õnnestus põgeneda. Kodumaal ülistati Churchilli kui rahvuskangelast.

1900. a kandideeris Churchill teist korda alamkotta ning seekord võitis ta ilmse edumaaga.

Abielu

Churchill kohtus oma tulevase naise Clementine Hozier`iga (vt Pilt nr 1 lk 7) esimest korda 1904. a, kuid abielu sõlmiti alles neli aastat hiljem 12. septembril. Clementine oli kaunitar ning tark kindla iseloomuga naine. Tema oli see, kes valitses kodus ning ei lasknud otsustavalt muutuda Churchillil koduseks türanniks. Neil sündisid neli tütart- Diana 1909. a, Sarah 1914. a, Marigold 1918. a (Marigold suri varases eas) ja Mary 1922. a ning poeg Randolph 1911. a.

Poliitiline karjäär

14. märtsil 1901. a võttis Churchill sisse koha alamkojas ja neli päeva hiljem pidas ta oma esimese kõne (vt Pilt nr 3 lk 7). Sellega algas ainulaadne, äärmiselt vaheldusrikas, ent ometi kuusust toonud parlamendikarjäär, mis pidi üheainsa väikese vahega aastail 1923/24 kestma ümmarguselt kuuskümmend aastat.

Neli aastat hiljem läks Churchill konservatiivide juurest üle liberaalide hulka, seda käiku nimetatakse crossing the floor.

1906. a sai Churchillist asumaade ministeeriumis alamriigisekretär, ilmus biograafia “Lord Randolph Churchill”.

1908. a valiti Churchill majandusministriks, kaks aastat hiljem siseministriks.

1911. a nimetas peaminister Herbert H. Asquith Churchilli admiraliteedi esimeseks lordiks e mereministriks. Churchill arvestas sellega, et sõda Saksamaaga ei ole kaugel ning alustas ettevalmistusi. Esiteks kujundas ta admiraliteedistaapi, teiseks arendas välja merelennuväe ning kolmandaks toetas ta lavaajamite üleviimist söeküttelt naftale. Kui Suurbritannia astus 4. augustil 1914. a I maailmasõtta, oli laevastik valmis.

1915. a kukkus läbi Dardanellide operatsioon, mis oleks edu korral lubanud abistada Musta mere kaudu brittide liitlast Venemaad. Süü langes Churchillile ning ta astus tagasi, kuid jättis alles oma koha parlamendis.

1916. a sai peaministriks David Lloyd George ning järgmisel aastal nimetas ta Churchilli relvastusministriks.

I maailmasõda lõppes 1918. a novembris, järgmise aasta jaanuaris sai Churchillist sõja- ja lennundusminister.

1922. a kukkus valitsus ning Churchilli tabas valimiskaotus.

1924. a naases Churchill parlamenti ning sooritas teistkordselt parteivahetuse, seekord liberaalide seast konservatiivide hulka. Churchillist sai varakantsler. Viis aastat hiljem kukkus valitsus ning Churchill oli kuni 1939 aastani ilma ametita, sel ajal tegeles ta intensiivselt ajakirjaniku ja kirjanikuna.

Kahe maailmasõja vahelisel ajal tegeles Churchill maalimise ja kirjutamisega. Ta alustas maalimist alles 40ndates eluaastates ning sealhulgas pälvis ta kriitikutelt heakskiidu. Kuid Churchill pidas kirjutamist, loomulikult poliitika järel, oma põhiliseks tegevuseks. Temalt ilmus neljaköiteline teos “Maailma kriisid”, kus ta kajastab Esimese maailmasõja ajalugu ning monumentaalne teos oma esivanemast- “Marlborough´ elu ja aeg”.

1. septembril 1939. a tungisid saksa väed Poolasse- II maailmasõda, mida Churchill oli nii selgelt ette näinud, oli alanud. Kaks päeva hiljem kuulutas Suurbritannia koos Prantsusmaaga Saksamaale sõja. Briti peaminister Neville Chamberlain nimetas Churchilli taas admiraliteedi esimeseks lordiks.

1940. a aprillis ründas Saksamaa Norrat ja Taani, järgmisel kuu 10. päeval, kui Saksamaa võttis sihikule Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa, sai 66aastasest Churchillist Suurbritannia peaminister. Hiljem on Churchill kirjutanud:” Ma tundsin nagu oleksin jalutanud koos saatusega, et kogu mu senine elu oli vaid ettevalmistus selleks tunniks”. Augustis ja septembris kulmineerus õhulahing Britannia pärast. Tundus, et peagi võib alata sakslaste sissetung, kuid õnneks hakkas Berliini pilk mujale pöörduma.

Churchill mõistis, et võit saab teoks ainult koostöös USA-ga. 40ndal aastal said alguse USA-Britannia erilised suhted. 1941.a 14. augustil kohtusid Churchill ja USA president F. D. Roosevelt Kanada rannikul Atlandi ookeanil sõjalaeva pardal. Nad avaldasid deklaratsiooni, milles sõnastasid Saksamaa vastase sõja ja oma riikide tulevikupoliitika põhimõtted. Dokument kandis nime Atlandi harta.

Churchilli, Stalini ja Rooseveldi esimene kohtumine leidis aset Teheranis 1943. a novembris. Kaks aastat hiljem veebruaris kohtus nn Suur kolmik (vt Pilt nr 4 lk 7) Jaltas, sõjale Euroopas paistis tulevat lõpp. Kolm liidrit leppisid kokku löödud Saksamaa okupeerimises.

Saksamaa kapituleerus 8.mail 1945.a, peaaegu viis aastat pärast päeva, mil Churchillist sai peaminister, sõda Euroopas oli lõppenud. Juulis toimus Potsdami konverents, kohtusid Churchill, Truman ja Stalin. Kuid Churchilli viibimine kohtumisel jäi lühikeseks, ta oli kaotanud oma koha peaministrina.

Churchilli kodumaal oli toimunud valimised ning konservatiive tabas kaotus. Rahva südamed vallutasid leiboristid. 26.juulil astus Churchill tagasi ning uueks peaministriks sai Clement R. Attlee. Churchill võttis koha sisse opositsioonis, ta rõhutas parlamendis riikliku kaitse vajadust ning hoiatas läänt kommunismi ohu eest.

Poliitika, loengute andmine, maalimine (vt Pilt nr 3 lk7) ja kirjutamine hoidsid Churchilli tegevuses, kuid need tegevused ei rahuldanud täielikult tema suurt energiat. Ta leidis tegevust Chartwell Manor`is, oma maavalduses Kent`is. Ta tundis uhkust oma karja ja võidusõidu hobuste üle. Aastatel 1948-1949 ilmus temalt Teise maailmasõja ajalugu.

Konservatiivid naasesid võimule 1951. a. Churchillist, kes oli nüüd peaaegu 77-aastane, sai jällegi peaminister. Nagu tavaliselt kontsentreeris ta oma energia välissuhetele. Ta töötas eriti Briti-USA suhete nimel, selleks külastas ta kolme järgneva aasta jooksul Washingtoni.

1953. a aprillis lõi kuninganna Elizabeth Churchilli rüütliks, samal aastal võitis sir Churchill Nobeli kirjanduspreemia.

Poliitikast loobumine

1955. a aprillis astus Churchill tagasi, arvatavasti mängis siinkohas rolli läbi elatud rabandus. Ta pühendas end taas maalimisele ja kirjutamisele. Churchill töötas oma neljaköitelise “Ingliskeelt kõnelevate rahvaste ajaloo” kallal. 1956.a pälvis Churchill Aacheni linna Karli preemia teenete eest Euroopa ühinemise nimel. 1963.a nimetas USA kongress Churchilli Ühendriikide aukodanikuks. 15.jaanuaril 1965.a tabas Churchilli teine rabandus, ta suri üheksa päeva hiljem 90aastasena. Sir Winston Churchill maeti St. Martin`i kirikuaeda Oxfordshire`i, oma sünnipaiga Blenheim`i palee lähedusse.

---

siis tüli tõttu Walesi printsi – hilisema kuningas Edward VII-ga pagendati Churchillid Iirimaale, kus Winstoni isa oli Dublini asekuningas - Väljamõeldis??--WooteleF 15. mai 2009, kell 12:42 (UTC)

Asekuningas oli siiki Winstoni vanaisa. Aga selle tüli kohta ma ei leidnud küll mingit viidet.--WooteleF 10. juuni 2009, kell 17:13 (UTC)

de:John_Spencer-Churchill,_7._Duke_of_Marlborough. Kolmas lõik, mis algab ... Von 1876 bis 1880 war ....

on miski jutt:

Er nahm dieses Amt, das er noch 1874 ausgeschlagen hatte,
vor allem an, um seinen dritten Sohn, der durch seine Verwicklung
in die Aylesford-Affäre den Prince of Wales verärgert hatte,
und den er mit sich nach Irland nahm,
aus der politischen Schusslinie heraushalten zu können.

kas keski tõlgiks? suwa 11. juuni 2009, kell 09:22 (UTC)

"Ta võttis selle ameti, mille ta oli juba 1874 tagasi lükanud, vastu eelkõige selleks, et ta saaks oma kolmandat poega, kes oli oma segatusega Aylesfordi afääri Walesi printsi pahandanud ning kelle ta endaga Iirimaale kaasa võttis, poliitilise tule alt eemal hoida." Andres 12. juuni 2009, kell 04:14 (UTC)

---

Harrow on kohanimi. Kooli kohta peaks olema eraldi artikkel. Andres 10. juuni 2009, kell 21:09 (UTC)

.org.uk vs .org

• oli: http://cwr.iwm.org.uk/
• asemele pandi: http://www.winstonchurchill.org/

Ei ole sellise vahetusega nõus, kuna esimese kohta on kirjas:

The Imperial War Museum is unique in its coverage of conflicts, especially those involving Britain and the Commonwealth,
from the First World War to the present day. It seeks to provide for, and to encourage, the study and understanding
of the history of modern war and ‘war-time experience’. It is proud to be regarded as one of the essential sights of London.

Ja teise kohta:

Established in 1994 as a successor to International Churchill Society of the United States.

Kui tahetakse lisada on asi ok, paluks mitte niisama kustutada. suwa 13. juuni 2009, kell 05:35 (UTC)

Küsimus on selles, kas neil saitidel on erinev materjal. Kui on erinev, siis las olla mõlemad. Andres 13. juuni 2009, kell 09:49 (UTC)

---

100 parimat britti on arusaamatu. Andres 18. juuni 2009, kell 21:25 (UTC)

Õigem oleks suurima või silmapaistvama briti.--WooteleF 4. september 2010, kell 13:39 (EEST)

Selle kohta peaks olema artikkel. Andres 4. september 2010, kell 14:07 (EEST)