Arutelu:Hengo Tulnola
Tuleb kirjutada seostest taarausuga.--WooteleF 31. juuli 2009, kell 08:14 (UTC)
Mõned nopped raamatust, vahest saab artiklis kasutada, kui siia tema elukäigust rohkem teksti tekib:
Hengo Tulnola suurimaks vaimseks mõjutajaks kuni jumaldamiseni, tema tarkuse ja julguse tõttu, oli tema onu Juhan Lilloson (Miitsare Juhan)[1].
Pärast Oranienbaumi lipnikekooli lõpetamist ja lipnikuks ülendamist õnnistas onu Juhan Lilloson teda sõnadega: "Sa pead võõrsil jääma tammeks, kes ei unusta oma juuri, ja niisama hoia eemale kirikust, kõrtsist ja litsimajast, neist kolmest eesti rahva vaimsest ja kehalisest kurnajast." Siis jäi Hengo Tulnola selle juhendi osas kurdiks, pidades seda harimatuse tunnuseks. Alles hiljem, eesti rahva olemasolu küsimuste juurdlemisel hakkas ta seda juhist pühaks tõeks pidama, nentides, et on koolihariduse mõjul kõrvale ja tagurpidi kaldunud loomulikult aregult[2].
1917. aastal sõnas onu Juhan prohvetlikult: "Kui saa Eesti riik, siis saa eestläne esi peremihes umal kodomaal. ... Mitte kellelegi tõsele, kui ännegi sulle, sõsarepoig, ütle ma üte vanapagana käest saad salause, et Kurgsuuviirde vanatare mäe alla raudkeldrihe um ärä käkit suur vara ja keldre raudusse säidse lukku mõist vallale võtta ännegi õige Eesti riigi kuningas[3].
24. septembril 1922 abiellus Hengo Tulnola Pärnu Elisabeti kirikus kullassepp Georg Saare ja tema abikaasa Elisabet Hermi tütre Maryga (hilisem nimi Marju). 12. oktoobril 1923 sündis nende poeg Valter (hilisem nimi Valdur)[4].
"[Eesti Vabadussõjalaste] Liidu juhtimisele tõusnud poliitikaküsimusis naiivne, kuid hää kõnemees ning osav demagoog tagavaraleitnant A. Sirk oli lasknud ennast põranda alt juhtida Saksa natsionalistide ideedest ning taktikast ja lühikese aja jooksul Vabadussõjalaste liikumise nime all ellu kutsunud Eestis vaimse taudi, mis ähvardas juba Eesti riikliku iseseisvust[5]." Tulnola ise oli vabadussõjalane ja Võitluse kaastööline kuni 1932. aastani (samas). 1932. aastal astus ta välja kirikust ja Eesti Kirjanduse Seltsist. "1933. aastal astusin välja Vabadussõjalaste Liidust, kus päääsis kehtima kadakluse (luterluse ja hitlerluse) poliitiline märatsemine (vapslus)[6]
"Kustas Utuste oli see tulevikku vaataja tark eestlane, kes 1917. a. kevadel revolutsioonilises korralageduses, kõigi Vene ja Eesti "kodanliste" ja "sotsialistliste" erakondade vastuseisu kiuste, sõnastas Eesti riikliku iseseisvuse aate ja Vabadussõjas koos hiljem selle omaks võtnutega tegevalt osa võttis selle aate teostamisest[7]
"1957. a. aprillikuu alguses viibis Enn paar päeva Kose-Uuemõisas mul külas. Veel mitte toibunud oma perekonna purunemise vapustusest, näitas Enn Enn mulle kirjavahetust oma endise abikaasaga Inge-Lindaga, kes ahastava andekspalumise ja enesealandusega söandas pakkuda ennast uuesti Ennu naiseks pärast seda, kui tema 1944. aastal juba kümnendal päeval pärast Ennu vangistamist astus sohiabiellu "Vanemuise" näitleja H. Peep'iga, jättes hooletusse vaevalt aastavanuse tütre Halliki, elas kuni 1956. aastani sohiabielu ja kasvatas Ennu tütart oma isa võõristavas vaimus[8] .
Viited[muuda lähteteksti]
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 39.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 80.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 89.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 123 ja 124.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 142.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 152.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 145.
- ↑ Tee ellujäämisele. Võru 2005, lk. 264–265.