Arutelu:Filosoofia valdkonnad

Filosoofia traditsioonilisteks valdkondadeks peetakse ... aksioloogiat

Mis tähendab selles kontekstis "traditsiooniline"? Sõna "aksioloogia" on ju üsna uus. Andres 23. märts 2006, kell 09.09 (UTC)

Traditsiooniline on see stoikute mõttes. Neil on sisuliselt sama jaotus. --Kamma 23. märts 2006, kell 09.51 (UTC)

Kas stoikud näiteks arvasid esteetika oma "eetika" alla? Kas nad pidasid eetika spetsiifikaks väärtustega tegelemist? Andres 23. märts 2006, kell 10.19 (UTC)

Milline uuskantiaan eristas humanitaarteadusi ja reaalteadusi? Andres 23. märts 2006, kell 09.09 (UTC)

Ei oska ütelda. See oli minu mäletamist mööda uuskantiaanluse põhiteema. Vaimuteaduste küsimus. --Kamma 23. märts 2006, kell 09.51 (UTC)

Probleem ei ole mitte vaimuteadustes, vaid selles, et praegu levinud humanitaarteaduste ja reaalteaduste eristus ei paista pärinevat uuskantiaanidelt. Reaalteaduste all on minu teada saksa traditsioonis mõistetud teadusi, mis tegelevad (füüsiliselt) olemasolevate asjadega (erinevalt näiteks loogikast ja matemaatikast). Humanitaarteadused ei jää oma objekti poolest (vähemalt tervikuna mitte) reaalteadustest väljapoole. Andres 23. märts 2006, kell 10.19 (UTC)

Aristoteles jagas teadused ... poeetilisteks

minu meelest öeldakse selles kontekstis "poieetilisteks". Andres 23. märts 2006, kell 09.11 (UTC)

Ei tea. Eesti keeles kutsutakse seda poeetiliseks, kas mitte? --Kamma 23. märts 2006, kell 09.51 (UTC)

Ma ei tea, mida teised teevad. Mina kasutaksin siin küll "poieetiline" (kuigi Aristotelese teose pealkirjana "Poeetika"), aga kui sellist traditsiooni ei ole, siis vast ei tasu tõesti seda sõna siin kasutada (olukord paistab olevat analoogiline "gümnaasiumi" ja "gümnaasioniga"). Sel juhul aga tuleb vastava lingi kaudu selgitada sõna "poeetika" algset tähendust. Andres 23. märts 2006, kell 10.19 (UTC)

See, mis mind jutus aksioloogia kohta häirib, on see, et uuskantiaanide positsiooni, arusaama filosoofia valdkondadest ja terminoloogiat võetakse mõõduandvana. Arvan, et kui rääkida traditsioonilisusest, siis tuleb ajas kaugemale tagasi minna. Andres 23. märts 2006, kell 09.15 (UTC)

Ei, stoikusid võetakse mõõduandvana, kes sellega justkui antiikfilosoofiale joone alla tõmbasid ja filosoofia teemad lihtsalt ja selgelt valdkondade alla jagasid. Aristotelese jaotuse keerukust ignoreerides. Ja see jaotus on alates uuskantiaanlusest, s. t. XX sajandi algusest peale kooliõpikutes tavaks. Seega traditsiooniline. Aga see on meil rõhutatult nii vist tõesti vene kultuuriruumi eeskujul. Ma pole kindel. Tänapäeval välditakse muidugi üldse kõiksugu rubriigistamisi, sest diskrimineerimine on surmapatt, seega võivad mõned postmodernlistlikud õpikud selle teema üldse kõrvale jätta või asendada millegi mitte nii fallotsentristlikuga. Minu meelest on aga see jaotis vähemasti Eestis väga levinud ("Maailm. Tõde. Vabadus" ja "Filosoofia põhiprobleemid" alustavad mõlemad sellest jaotusest) ja kahtlemata õpetlik. Kui on alust arvata, et see on liiga lokaalne, siis võib ju vastava reservatsiooni esimesse lausesse sisse kirjutada. --Kamma 23. märts 2006, kell 09.51 (UTC)

Jah, mu jutu mõte oli, et see paistab olevat liiga lokaalne. Andres 23. märts 2006, kell 10.19 (UTC)

On selge, et tõsine filosoofia -- olgu analüütiline või kontinentaalne -- ei kasuta sellist filosoofia valdkondade eristust ega võta seda kuigi tõsiselt. Selles mõttes on jaotus mõttetu. Aga kas pole see ikkagi koolifilosoofias üldlevinud? On Sul selle kohta kinnitusi, et nt inglise kooliõpikutes sellist jaotust ei esitata? Või saksa? Või soome? Ning eesti õpikutes on see puhtjuhuslikult ja vene kultuuriruumi eeskujul nii? On see kindel? Kui on, siis kirjutan sisse, aga ma ise vastavat infot ei oma, ma ainult arvasin, et see on ehk dialektilise materialismi pärand... --Kamma 23. märts 2006, kell 10.26 (UTC)

Mulle igatahes tundub, et see üldlevinud ei ole. Kui laialt see on levinud, seda annab vast uurida. Selles, et see on meie õpikutesse jõudnud venekeelsest filosoofiast, olen ma küll üsna veendunud. Iseasi, et dialektilise materialismiga pole sellel minu arusaamise järgi küll suurt pistmist, kui just selle all mitte mõista lihtsalt Nõukogude Liidu filosoofilises kirjanduses käibinud filosoofiat. Tegu on minu arvates ikkagi uuskantiaanide pärandiga.

Asja tuleb lähemalt uurida. Seda laadi probleemid tekivad filosoofiast kirjutamisel pidevalt. Vaata seda, kuidas me Oobiga püüdsime artiklit Filosoofia kirjutada ja sellest suurt midagi välja ei tulnud, sest kõik väited osutusid paikapidamatuteks. Andres 23. märts 2006, kell 10.45 (UTC)

Aga noh, pole ka põhjust meelt heita, kui esialgu on kirjas mingi umbkaudne lähendus. Küllap ajapikku läheb täpsemaks. Andres 23. märts 2006, kell 10.49 (UTC)

Varasemalt on filosoofia valdkondade alla kuuluvaks peetud ka teoloogiat.

Millal? Kas jutt on loomulikust teoloogiast? Või Aristotelese teoloogiast?

Andres 10. aprill 2006, kell 10.44 (UTC)

Mina pidasin silmas jaotusi uusaja filosoofias. Hetkel ei tea, kas ja kes teoloogia eraldi valdkonnaks tembeldas. Samas on tegemist sisuliselt näitega, mis ei pea viitama konkreetsele filosoofile. "Varasemalt" korjan ära. --Kamma 10. aprill 2006, kell 11.11 (UTC)

Tundub, et filosoofilisi printsiipe, mille alusel filosoofiat jaotada, saab olla erinevaid. Sanuti saab ju printsiipide alusel ka peenemalt jaotada. Arvan, et ühe ja sama nimetusega harusid võib tõlgendada nii printsiibi kui ka faktilisuse põhjal väljatooduna. Andres 10. aprill 2006, kell 10.44 (UTC)

Printsiipe võib olla erinevaid, aga on mõni tänapäeval veel üldtuntud või tunnustatud peale kolmese jaotuse? Faktilisusest lähtumine võib ka muidugi omaette printsiip olla, aga minu meelest on see pilli lõhki ajamine. Artikli all võiks ju ka esitada täpsemalt neid printsiipe ja valdkondi erinevatel filosoofidel. Hetkel on seal kõik väga formaalselt ja umbes kirjeldatud. --Kamma 10. aprill 2006, kell 11.11 (UTC)

Muidugi parandab asja detailiseerimine, aga minu meelest on ilmne, et näiteks eetikat ja esteetikat saab eristada ka printsiibi põhjal (seda on teinud näiteks Peirce). Teiselt poolt, ka nendel valdkondadel, mida Sa välja tood, saab vahet teha ka faktilisuse alusel. Muidugi ei pruugi printsiibid ja faktilisus alati täpselt ühesugust jaotust. Andres 10. aprill 2006, kell 11.31 (UTC)

Peale loogika iseseisvumist on kolm põhivaldkonda: keelefilosoofia, ontoloogia ja teadusfilosoofia.

Võtsin selle välja, sest see paistab olevat meelevaldne. Andres 7. aprill 2007, kell 11:09 (UTC)

Kanti jaotus pole korrektne. --Kamma 7. aprill 2007, kell 18:06 (UTC)

Link Konventsioon ei vii õigesse kohta ja ma ei tea, mis sinna panna. Andres (arutelu) 25. november 2014, kell 20:50 (EET)[vasta]