Arutelu:Esa Saarinen

Jätsin selle välja, et ta on kaasaja mõjukamaid filosoofe. Pean seda liialduseks. Andres 13. detsember 2008, kell 16:57 (UTC)

Siia jääb praegu ilmselt veel mitmeid ebatäpsusi, sealhulgas eluloo esitamisel. --90.191.63.142 14. mai 2009, kell 11:37 (UTC)

Tekst kubiseb ülistavatest epiteetidest ja kirjeldustest, sisuliselt võiks reklaamimalli lisada. Korralikult läbikirjutamisega on samas see väike raskus, et n-ö pärisfilosoofid ei kipu teda soliidsetes allikates analüüsima, nii et viidata pole muule kui päevalehtedele - ja seal on jälle samasugune haip. --82.131.109.135 1. mai 2017, kell 14:31 (EEST)

Minu meelest on see liialdus, ainult umbes nelja sõna võib tõlgendada hinnanguna.

Minu meelest tuleks eeskätt rääkida tema mõtetest.

Kui ma ei eksi, siis on ta kirjutanud ka raamatu Sartre'ist. Andres (arutelu) 1. mai 2017, kell 15:52 (EEST)

"Umbes neli sõna"? No vaatame. 1) "Uuendusliku ja akadeemilisuse piire ületava filosoofina" - vastandina tagurlikele filosoofidele või mida see tähendama peab?; 2) "Tema filosoofia on tavalugejale köitev ja hõlpsalt loetav "elav filosoofia"" - kellel on "surnud filosoofia"?; 3) "Saarineni filosoofia eesmärk on panna kuulaja mõte liikuma ning lugeja filosoofiga kaasa mõtlema." Mull. Millise filosoofi eesmärk on panna kuulaja mõte seisma? 4) "Saarinen on avaliku elu tegelasena ekstravertne ja karismaatiline isiksus, ta loengud on üliõpilaste seas, aga ka laiemalt ülipopulaarsed." Isiksuse karismaatilisus ei ole eriti entsüklopeediline fakt ja kui see pannakse kokku populaarsuse rõhutamisega, tuleb välja raamatureklaam. - Niisiis, pigem neli kirjakohta kui sõna, ehkki who's counting, oluline on sisu. Seda, et Saarise stiil erineb n-ö "akadeemilisest" filosoofiast (mis ei ole hea formuleering, sest ka ta ise õpetab kõrgkoolis), saab väljendada neutraalsemalt, mitte kirjeldades, kuidas filosoofia oli surnud, aga siis saabus Saarinen eesli seljas nagu Jeesus Jeruusalemma, tema kätest lahvatas valgus ja tõi laiba taas elule, halleluuja, häbi olgu kõigil, kes nuriseda julgevad ning seda vana haisvat räbaldunud filosoofiat esindavad. Samahästi võiks teda kirjeldada vastupidisest vaatenurgast "popfilosoofina" ja ka see tegelikult ei oleks sobilikult neutraalne, ehkki puhtmajanduslikku müügi- ja turundustegevust vaadates võib teda popkultuuri fenomenide hulka muidugi liigitada, nii nagu teisigi temasuguseid (nt Alain de Botton). Kena oleks, jah, mõtetest rääkida, ehkki nende destilleerimine kuskilt Madonna ja Sokratese vahelt on suurem töö kui keegi kardetavasti ette võtta viitsib. No ei ole Saarise uurimine intellektuaalselt sama rikastav kui nt Kanti või Platonisse süvenemine, ehkki praegu püüab artikkel risti vastupidist muljet jätta. --82.131.109.135 4. mai 2017, kell 02:26 (EEST)

Need asjad võib kindlasti ka täpsemalt ja rangemalt sõnastada. Siis on küll tarvis lisafakte.

Uuenduslik (kuigi mitte tingimata esmakordne) ongi nähtavasti akadeemilisuse piire ületamine, elulähedase praktilisuse taotlemine. Ka tema filosoofikuvand on uuenduslik.

Saarinen on tõesti kirjutanud hõlpsasti loetavaid ja tavalugejale mõistetavaid raamatuid filosoofiast. "Elav" on pigem "haigutamapaneva" kui "surnu" vastand. "Läänemaise filosoofia ajaloos" on kasutatud niisugust lähenemist, et on lugejale püütud kujutletavaks teha, mida tähendab ühel või teisel filosoofilisel positsioonil olla. "Symposiumis" on ülesehituse teljeks filosoofia erinevad tegevused või võimed ("jõud"), esitus on elav (just seda sõna ma kasutaksin) ja huviga loetav, teksti on pikitud katkendeid ilukirjandusest ja raamat on lopsakalt ja ekstravagantselt illustreeritud. Ka paljud teised filosoofid kirjutavad huvitavalt, kuid nende mõteteni on raskem jõuda. Tõsi, midagi filosoofia sügavusest läheb Saarinenil kaduma, aga kellel ei läheks, kui eesmärk on kirjutada paljudele köitvalt?

Muidugi tahavad filosoofid mõtet liikuma panna, aga Saarinen püüab seda teha ka nendel, keda teised filosoofilised autorid jätavad külmaks.

Loengute populaarsus on pigem lühikirjeldus. Saarineni loenguid on käinud kuulamas ka paljud, kellele need polnud mõeldud. Ma ei tea, kas see on endiselt nii. Ka karismaatilisus on niisugune lühikirjeldus. Sellise hinnangulisuse vastu aitab üksikasjade lisamine.

Palun väga, väljenda neid asju neutraalsemalt, keegi ei ole selle vastu.

Vähemalt need kolm Saarise raamatud, mida ma lugenud olen, on sisukamad kui Alain de Botton, kes ainult miksib kokku teiste mõtteid (aga ka ikkagi tõhus viis filosoofia populariseerimiseks), nii palju kui ma poole loetud raamatu järgi oskan otsustada. Saarinen mõjub värskelt, erinevalt de Bottonist, kes tundub pigem steriilne ja suretav, hoolimata massiivsest elu sissetoomisest. Saarinen ei sureta kõigest hoolimata filosoofiat ära.

Madonna ja Sokratese vahelt?

Mõtted on vist põhiliselt mujal kui õpperaamatutes, aga ma ei ole teisi raamatuid lugenud.

Mul ei jää muljet, nagu teda võrreldaks Platoni ja Kantiga, aga ju ma tean temast liiga palju.

Ma saan aru, et Sa ei ründa Saarist, vaid siinset esitust, aga ma ise ei oska esitust muuta. Või noh, ma proovin. Andres (arutelu) 4. mai 2017, kell 03:20 (EEST)

"Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Madonnani" kukkus tal välja "Symposiumis", mille filosoofilisse sügavusse ma küll kellelgi, pea ees, hüpata ei soovitaks - murrab kaela kohe vastu põhja. "Marxini" on asjalikum, aga ega ta mingi Russell ikkagi ei ole - personaalset vaatenurka rõhutavaid, kuid ennast sellesse mitte värvivaid filosoofiapopularisaatoreid võikski otsida pigem briti traditsioonist. Kõik need "uuenduslikud" ja "elavad" on tegelikult ikkagi hinnangut kandvad sõnad (laia labidaga vehkides võiks väita, et filosoofidest, kes üldse midagi uuenduslikku ei kirjutanud, ei peakski Vikipeedias artikleid olema), ja ma väga loodan, et keegi ei hakka kirjutama "uuenduslikust" ja "elavast" absoluutselt kõigi filosoofide juurde Sokratesest Marxini (tehes võib-olla vaid Kantile "elavuse" suhtes erandi). Show, don't tell: selliste kirjelduste asemel tuleks ütelda, mida täpselt ta uuendas. "Tavalugejale mõistetav" on filosoofias tavaliselt "lihtsakoelise üldistuse" turunduslik sünonüüm; kui on tahtmist väita kergemat mõistetavust, siis palun, teksti raskuse hindamiseks on testmeetodid olemas. Tiraažide jms-ga saab näidata populaarsust, aga mitte sisulist väärtust; kui on tahtmine väita, et ta ei ole nii sisutühi kui de Botton, siis tuleb seda tõestada sisu esitamise ja tähelepanuväärsete neutraalsete allikate hinnagutega. --82.131.109.135 5. mai 2017, kell 04:33 (EEST)

Minu meelest pole "Symposiumil" sissejuhatava raamatuna viga midagi. Raamat on kirjutatud eesmärgiga näidata, et filosoofia võib paljudele inimestele anda midagi, mis nende elu rikastab ja mida nad mujalt ei saa. Tõsi küll, midagi, mida filosoofid ise väärtustavad, jääb välja, aga ju siis Saarinen ei näe, kuidas mittefilosoofe selles veenda, et see on väärtuslik. Filosoofia ajaloo esituses ongi minu meelest omalt poolt juurde pandud ainult püüd näidata mineviku mõtlejate mõtteid sellistena, mis võiksid ka tänapäeva inimest kõnetada. Erinevalt Russellist Saarinen ei irvita mineviku mõtlejate üle ega püüa ennast näidata.

Just seda ma mõtlengi, et hinnangulisena tõlgendatavad sõnad selles artiklis on õigupoolest katsed fakte lühidalt esitada ning need tuleks asetada konkreetsema ja detailsema esitusega. Mina lihtsalt püüdsin ära arvata, millised faktid nende sõnade taga seisavad. Ja loomulikult on tarvis tõendeid. Mina esitan ainult oma isikliku arvamuse arutelu huvides ja millegi muuna seda ka välja ei paku ja artiklisse ei pane, nii et loodetavasti ma ei pea siin midagi tõendama. Andres (arutelu) 5. mai 2017, kell 16:47 (EEST)

Muide, ma ei mäleta, et "Symposiumis" oleks Madonnat mainitud. Vähemalt ei ole tal seal olulist kohta. Andres (arutelu) 5. mai 2017, kell 17:16 (EEST)