Kalatäi
| Kalatäi | |
|---|---|
 Kalatäi veega taldrikul | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Alamhõimkond |
Vähid Crustacea |
| Klass |
Lõpushännalised Branchiura |
| Selts |
Arguloida |
| Sugukond |
Argulidae |
| Perekond |
Argulus |
| Liik |
Kalatäi |
| Binaarne nimetus | |
|
Argulus foliaceus Linnaeus, 1758 | |
Kalatäi (Argulus foliaceus) on lõpushännaliste (Branchiura) klassi kuuluv vähilaadne, mageveekalade ektoparasiit, kes asustab mõõduka kliimaga piirkondi Euroopas, Kesk-Aasias ja Põhja-Ameerikas[1]. Elutseb nii mageveekogudes kui ka riimveelistes keskkondades. Kalatäi põhjustatud arguloos on probleemiks kalakasvandustes, kus kalatäi suur arvukus võib põhjustada noorkalade haigestumist ja surma[2].
Kalatäid võib leida kala naha õrnematelt osadelt nagu rinnauimede ja lõpuste tagant. Seal on loom kaitstud ka liiga tugeva uhava veevoolu eest. Kala liikide suhtes, kellele kinnituda, pole need vähid eriti valivad. Tõelistest parasiitidest eristab neid asjaolu, et olles söömisest küllastunud, lahkuvad nad kalalt ja ujuvad vabalt ringi. Ka nende keha on kohastunud mõlemaks eluviisiks: keha eesosas paiknevad jäsemed ja jätked teevad neil võimalikuks parasiidina kinnituda ja imeda kala verd, keha tagumise osa jäsemed on ujumiseks.[3]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kalatäi keha on rohekashalli värvi, 3–7 mm pikk ja 2,5–5 mm lai (mingil määral sõltub kalatäi suurus peremehe suurusest)[1], nagu teistel lõpushännalistel äärmiselt lame ja selle eesmist osa katab pealt lai kilp. Kilbi seljapoolsel osal asetseb üks paar suuri vähkidele iseloomulikke liitsilmi ning nende vahel veel neli vastseeast säilinud lihtsilma. Vähi ülalõugadest on moodustunud väike kärsake, mille parasiit torkab kala kehasse ja imeb selle kaudu verd ja kehamahlu. Kärsakesest kummalgi pool asetsevad võimsad iminapad kala külge kinnitumiseks. Iminapad on tekkinud alalõugadest. Kalatäil on neli paari kaheharulisi sulgjate harjastega ujujalgu, mille tugevate löökide abil on vähk võimeline kiiresti ujuma.[4]
Kalatäi sooltoru on kohastunud parasiitseks eluks: sellest hargnevatesse pimesoppidesse kogub vähk varuks imetud verd ning saab nii olla kuni kolm nädalat söömata.[4]
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Kala leidmisel, kellel nugida, juhinduvad lõpushännalised mitte nägemisest, vaid vee liikumisest ja osalt ka keemilistest meeltest, mille abil parasiit tajub kala lähedust. Tekkivaid ärritusi võtavad vastu vähi keha pinnal paiknevad meeleharjased.[4]
Kalatäi jälitab kala ujudes tema kõrval kiiresti samas suunas. Ta haagib end juhuslikule kehaosale ja roomab sealt edasi pea ja rinnauimede juurde, kuhu kinnitab ennast iminappade abil.[4]
Kalatäid võib leida soojades, eutroofsetes, vaiksetes nii magevee- kui ka riimveekogudes. Erinevalt enamikust vähikdest, kelle munad arenevad emaslooma haudetaskutes, muneb kalatäi madalasse vette, maksimaalselt meetrisügavusele, varjulistesse kohtadesse, eelistades neid otsesele päikesevalgusele. Emasloom muneb 20 kuni 250 muna kahe lindina ja kinnitab need veetaimedele, kividele vm substraadile. Tavaliselt ei muneta kõiki mune korraga, vaid osade kaupa teatud vaheaegade järel. Munemise vaheaegadel kinnituvad emased jälle kala külge ja toituvad seal.[5]
Vabalt ujuvad vähivastsed kooruvad munetud munadest 3-5 nädala pärast. Vastsed pole täiskasvanud loomade sarnased. Vastne võib vees elada 2–3 päeva ja peab selle aja jooksul leidma peremehe; kala leidmata ta hukkub[2]. Äsjakoorunud vastsetel on alalõuad veel iminappadeks arenemata ning ujumiseks kasutavad nad puudulikult arenenud ujujalgade asemel tagatundlaid. Vastne kinnitub kala nahale eestundlate ja alalõugade abil. Vastne kestub mitu korda ja omandab järk-järgult täiskasvanud looma välimuse.[5] Moone võib olenevalt temperatuurist kesta 15–55 päeva.[2]
Mõju kaladele[muuda | muuda lähteteksti]
Arguloosist kõneldakse juhul, kui kalatäi paljuneb väikeses populatsioonis rohkelt, näiteks kui noorelt karpkalalt leitakse korraga kümmekond kalatäid. Eelkõige on kalatäide rohkus ohtlik noorkaladele, kes jäävad parasiitide tõttu nõrgaks ja võivad surra – verekaotusele võib lisanduda verejooks, põletik ja kudede kahjustus vigastatud kohas, samuti on vigastuse tõttu võimalik sekundaarne infektsioon nagu mükoosid ja bakteriaalsed haigused.[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Argulus foliaceus. - Animal Diversity Web
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 P. Päkk, K. Must, M. Kass, A. Tuvikene. Kasvatatavate kalade haigused. Eesti Maaülikool. Tartu, 2016
- ↑ Selts: Lõpushännalised. - Lülijalgsed. zbi.ee
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Kalatäi püüdmisest. - Selts: Lõpushännalised. Lülijalgsed. zbi.ee
- ↑ 5,0 5,1 Sigimine. - Selts: Lõpushännalised. Lülijalgsed. zbi.ee