Antimeetod

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Antimeetod (eesliide “anti-” Vana-Kreeka keelest pärinev aktiivne morfeem tähenduses vastu-, vastas-, vastand-) on uute meetodite loomise asemel eksisteerivate meetodite ning nende kasutamiseks vajalike tingimustekriitline vaatlemine, kirjutas muusikateooria professor Kevin Korsyn[1]. Võttena on antimetodoloogia midagi, mida ei saa ülekanda ühelt valdkonnalt teisele[2]. Seega kui kasutada meetodi mõistet pedagoogika valdkonnas ning kui näiteks tantsuõppes on meetodiks mäng siis selleks, et leida antimeetod, peab kahtluse alla seadma kõik selle meetodi töötamiseks vajalikud tingimused. Leitud antimeetodit ei saa üle kanda näiteks keeleõppesse, sest tingimused on seal teistsugused.

Eesti keeles on antimeetodi väljendit kasutanud näiteks eesti kuraator ja kunstikriitik Hanno Soans, kes kirjeldab antimeetodit kui juhuslikult kätte juhutuvate vahenditega tegutsemist[3].

Antimeetod ja postmeetod[muuda | muuda lähteteksti]

On kasutatud ka terminit “postmeetod”, kus eesliidepost-” tähendab millegi järgne, kuid terminis “postmeetod” võib seda mõista nii vastandumise (ehk antimeetodina), meetodist loobumise kui ka meetodite segamisena. Anti- või postmeetodi ühe arengu põhjuseks on loetud teadlaste suutmatust leida ühest meetodist olulisi eeliseid teiste ees. Kindla meetodi eelistamise asemel on muud mõjutavamad tegureid- näiteks õpetaja entusiasm või meetodi uudsus[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Korsyn, K (2003). Decentering Music : A Critique of Contemporary Musical Research. New York: Oxford University Press.. 
  2. Nordstrom, S. ""Antimethodology: Postqualitative Generative Conventions"". 26. aprill 2017.
  3. Soans, H. ""Vabandage, kas Teie olete siin viimane?"". 2003.
  4. Thornbury, S. ""Methods, post-method, and métodos".".