Ann Audova

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ann Audova
Sünninimi Aliide-Johanna Audova
Sünniaeg 3. september 1904
Sünnikoht Undi
Surmaaeg 22. veebruar 2001 (96-aastaselt)
Surmakoht Tartu
Rahvus eestlane
Tegevusala maalikunst
Kunsti õppinud Kõrgem Kunstikool Pallas
Auhinnad 2000 Valgetähe IV klassi teenetemärk

Ann Audova (aastani 1940 Aliide-Johanna Audova; 3. september 1904, Undi22. veebruar 2001, Tartu) oli eesti kunstnik,[1] kelle loomingusse kuulub peamiselt maalikunst ning vähemal määral ka joonistused.[2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Audova sündis 3. septembril 1904 Tartumaal Vara vallas Undi külas Ingli talus.[1] Ta õppis Matjama algkoolis, Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis ja Tartu Linna Õhtuses Ühisgümnaasiumis.[3] Aastatel 1924–1940 õppis ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Nikolai Triigi, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi ateljeedes, kuid kooli siiski lõpetamata. Nimelt eelistas ta kunstikooli seinte vahel töötamise ja kunstnikuna arenemise sõbralikku ning turvalist võimalust lõpudiplomile.[1]

Aastal 1945 võeti ta vastu Eesti NSV Kunstnike Liitu, kuid juba 1950. aastal kustutati ta selle nimekirjast. Aastail 1950–1959 töötas Audova Tartu Kunstifondis; 1959 võeti ta uuesti vastu Kunstnike Liitu poliitilise olukorra muutuse tõttu ning sellega algas tema uus aktiivne loomeperiood, mis kestis pimedaks jäämiseni 1980. aastate lõpuni. 1989. aastal nimetati Audova Kunstiühingu "Pallas" auliikmeks ning aastal 2000 anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk. Ann Audova suri 22. veebruaril 2001 Tartus ja on maetud Raadi Maarja kalmistule.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Audova, Ann "Kompositsioon" (1979)

Audova oli oma elu täielikult pühendanud kunstile, võtmata endale muid kohustusi. Kunstnikuna oli ta väga põhjalik, maalides enda töid sageli üle. Kuulsaimad on tema portree- ning lillemaalid, kuid teemadevaliku alla kuuluvad ka loomad, jalanõud ja üldiselt natüürmordid.[4] Tema maale iseloomustab pastoossus ning pigem tumedad toonid ja pruunikas koloriit.[3]

Leitmotiivina on tema teostel ära tuntav suletud silmadega naisnägu, mida seletatakse inimese seesmiste otsingute kehastusena. Samuti on Audova meisterlikult oma teostel erinevatele aastaaegadele omaseid värvisõnumeid edasi andnud; tal on kunstnikuna suurepärane koloriiditaju ja loodustunnetus. Tema lillemaale saab interpreteerida muuhulgas ka ümbritseva aja (aastaaegade) edasiandjatena, ta tabab oskuslikult aastaaegade sisemist rütmi.[2]

Okupatsiooniaastate poliitilist kallutatust kunstnik enda teostel ei kajasta ning seetõttu ei leia tema valikust ühtegi mõjutatud teost. Audova on näide sellest, et Nõukogude Eestis oli võimalik olla kunstnik, kes ei läinud kaasa tolle aja ähvardustega ning kes tegutseb enda kindlate põhimõtete järgi ka Teise maailmasõja järgses Eestis. Tema maale iseloomustavad veel erakordne tundlikkus lemmikmotiivide kujutamisel ning maalimisel vaid isiklikult väljatöötatud nippide ja väljendusvahendite kasutamine.[2]

Ann Audova loomepärandi tutvustamiseks korraldati Tallinnas aastal 2007 suuremahuline näitus "Kumisev valgus. Ann Audova vähetuntud teosed", mis kuulub sarja “Eesti esimesi naiskunstnikke”,[1] mille põhjal on koostatud ka kataloog "Ann Audova. Kumisev valgus", mis sisaldab fotosid tema maalidest ning kirjeldusi tema maalidest kui ka isiksusest endast. Audova tuntumate teoste alla kuuluvad näiteks "Päevakübarad" (1980ndad), "Kullerkupud" (1982), "Rukkililled" (1982) ja "Nägu" (1980–1986).[2]

Audova teoste omapäraks on dateeringu ja signeeringu puudumine – kunstiajaloolased on püüdnud tema erinevate loomeperioodide tunnuseid arvestades õiged valmimisaastad paika panna.[4]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Näituse "Kumisev valgus. Ann Audova vähetuntud teosed" pressitekst Eesti Kunstimuuseum, 2007
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ülle Kruus, Enn Lillemets (2007). Ann Audova. Kumisev valgus. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum. 
  3. 3,0 3,1 Mart-Ivo Eller (1996). Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Biograafiline Leksikon. Tallinna Raamatutrükikoda: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 38. 
  4. 4,0 4,1 Kolk, Tiina. "Ann Audova lummav looming". Äripäev, 11. mai 2007. Vaadatud 07.12.2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996