Ann Audova
| Ann Audova | |
|---|---|
| Sünninimi | Aliide-Johanna Audova |
| Sündinud |
3. september 1904 Undi |
| Surnud |
22. veebruar 2001 (96-aastaselt) Tartu |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | maalikunst |
| Tunnustus | 2000 Valgetähe IV klassi teenetemärk |
Ann Audova (1940. aastani Aliide-Johanna Audova; 3. september 1904 Undi – 22. veebruar 2001 Tartu) oli eesti kunstnik,[1] kelle loomingusse kuulub peamiselt maalikunst ning vähemal määral ka joonistused.[2]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Audova sündis 3. septembril 1904 Tartumaal Vara vallas Undi külas Ingli talus.[1] Ta õppis Matjama algkoolis, Tartu Tütarlaste Gümnaasiumis ja Tartu Linna Õhtuses Ühisgümnaasiumis.[3] Aastatel 1924–1940 õppis ta Kõrgemas Kunstikoolis Pallas Nikolai Triigi, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi ateljeedes, kuid kool jäi siiski lõpetamata. Nimelt eelistas ta lõpudiplomile kunstikooli seinte vahel töötamise ja kunstnikuna arenemise sõbralikku ja turvalist võimalust.[1]
1945. aastal võeti ta vastu Eesti Nõukogude Kunstnike Liitu, kuid juba 1950. aastal kustutati selle nimekirjast. Aastail 1950–1959 töötas Audova Tartu Kunstifondis; 1959. aastal võeti ta poliitilise olukorra muutuse tõttu uuesti kunstnike liitu vastu ning sellega algas tema uus aktiivne loomeperiood, mis kestis pimedaks jäämiseni 1980. aastate lõpus.
1989. aastal nimetati Audova Kunstiühingu Pallas auliikmeks ning 2000. aastal anti talle Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Ann Audova suri 22. veebruaril 2001 Tartus ja on maetud Raadi Maarja kalmistule.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Audova oli oma elu täielikult pühendanud kunstile, võtmata endale muid kohustusi. Kunstnikuna oli ta väga põhjalik, maalides oma töid sageli üle. Kuulsaimad on tema portree- ning lillemaalid, kuid teemadevalikus on ka loomad, jalanõud ja natüürmordid üldiselt.[4] Tema maale iseloomustab pastoossus ning pigem tumedad toonid ja pruunikas koloriit.[3]
Leitmotiivina on tema teostel äratuntav suletud silmadega naisenägu, mida peetakse inimese seesmiste otsingute kehastuseks. Samuti on Audova oma teostel meisterlikult edasi andnud erinevatele aastaaegadele omaseid värvisõnumeid; tal on kunstnikuna suurepärane koloriiditaju ja loodusetunnetus. Tema lillemaale saab interpreteerida muu hulgas ka ümbritseva aja (aastaaegade) edasiandjatena, ta tabab oskuslikult aastaaegade sisemist rütmi.[2]
Okupatsiooniaastate poliitilist kallutatust kunstnik oma teostes ei kajasta. Audova on näide sellest, et Nõukogude Eestis oli võimalik olla kunstnik, kes ei läinud kaasa tolle aja ähvardustega ning kes tegutses oma kindlate põhimõtete järgi ka teise maailmasõja järgses Eestis. Tema maale iseloomustavad veel erakordne tundlikkus lemmikmotiivide kujutamisel ning maalimisel vaid ise väljatöötatud nippide ja väljendusvahendite kasutamine.[2]
Ann Audova loomepärandi tutvustamiseks korraldati Tallinnas 2007. aastal suuremahuline näitus "Kumisev valgus. Ann Audova vähetuntud teosed". See kuulub sarja "Eesti esimesi naiskunstnikke"[1], mille põhjal on koostatud ka kataloog "Ann Audova. Kumisev valgus", mis sisaldab fotosid tema maalidest ning kirjeldusi tema maalide kui ka isiksuse kohta. Audova tuntumate teoste hulka kuuluvad näiteks "Päevakübarad" (1980. aastad), "Kullerkupud" (1982), "Rukkililled" (1982) ja "Nägu" (1980–1986).[2]
Audova teoste omapäraks on dateeringu ja signeeringu puudumine – kunstiajaloolased on püüdnud tema erinevate loomeperioodide tunnuseid arvestades õiged valmimisaastad paika panna.[4]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend Jaan Audova oli luterlik vaimulik, ka vennapoeg Peep Audova on vaimulik, vennatütar Maarja Rooma oli arstiteadlane.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1989 Tartu Kunstiühingu (aastast 1999 Kunstiühingu Pallas) auliige
- 2000 Valgetähe IV klassi teenetemärk[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Näituse "Kumisev valgus. Ann Audova vähetuntud teosed" pressitekst Eesti Kunstimuuseum, 2007.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Ülle Kruus, Enn Lillemets (2007). Ann Audova. Kumisev valgus. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.
- ↑ 3,0 3,1 Mart-Ivo Eller (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinna Raamatutrükikoda: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 38.
- ↑ 4,0 4,1 Kolk, Tiina (11. mai 2007). "Ann Audova lummav looming". Äripäev. Vaadatud 07.12.2019.
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3358.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn 1996