Andrei Sahharov (ajaloolane)

Andrei Nikolajevitš Sahharov (vene keeles Андрей Николаевич Сахаров; 2. juuni 1930 Kulebaki, Nižni Novgorodi krai, Nõukogude Liit – 26. juuni 2019 Moskva) oli vene ajaloolane, Venemaa Teaduste Akadeemia liige.

Ta oli kauaaegne Venemaa Teaduste Akadeemia Venemaa Ajaloo Instituudi direktor (1993–2010). Ajaloolasena oli Sahharovi peamine uurimisteema Kiievi-Vene riigi diplomaatia, välispoliitika, ideoloogia ja kultuuri ajalugu^[1]. Ta uuris ka sotsiaal- ja majandussuhteid Vene riigis 17. sajandil, totalitarismi Nõukogude Liidus 1920.–1930. aastatel, isiku osa ajaloos ning Venemaa ajaloo historiograafiat. Sahharov oli normanniteooria vastane.

Sahharov pidas loenguid mitmes välismaa ülikoolis: McGilli Ülikoolis Montréalis, Alberta Ülikoolis Edmontonis, Helsingi Ülikooli Renvalli instituudis Soomes ja Pisa Ülikoolis Itaalias.^[2]

Haridus ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sahharov lõpetas 1953. aastal Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna. Aastatel 1961–1962 töötas ta uudisteagentuuris Novosti. 1962. aastal sai ta ajakirja Voprossõ Istorii NSV Liidu ajaloo toimetuse juhatajaks. 1965. aastal kaitses ta ajalookandidaadi kraadi (väitekiri "Русская деревня XVII в. (по материалам патриаршего хозяйства)"). Aastatel 1971–1974 oli ta kirjastuse Nauka peatoimetaja. 1982. aastal kaitses Sahharov väitekirja "Зарождение дипломатии Древней Руси. IX – первая половина X вв" ja sai ajaloodoktori kraadi (kinnitati kõrgema atestatsioonikomisjoni poolt 1983^[2]). 1988. aastal sai ta professoriks^[2].

1984. aastal sai Sahharov NSV Liidu Teaduste Akadeemia NSV Liidu Ajaloo Instituudi (1992. aastast Venemaa TA Venemaa Ajaloo Instituut) teadusdirektoriks, aastatel 1993–2010 töötas samas direktorina. 2010. aastast oli ta Venemaa Teaduste Akadeemia nõunik.^[2]

Sahharov oli paljude ajalooõpikute kaasautor.

Sahharov võeti NSV Liidu Kirjanike Liidu liikmeks 1981. aastal. Pärast selle likvideerimist 1991. aastal oli Sahharov Venemaa Kirjanike Liidu liige.

Teaduslik ja ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses rõhutas Sahharov vajadust vaadata üle ajaloouuringute metodoloogia Venemaal, pooldades loobumist klassilise ja formatsioonilise lähenemise fetišeerimisest.

Ta esines eksperdina Nikolai Svanidze saatesarjas "Исторические хроники" ("Ajalookroonikad"; veebis saadaval).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1991 – Venemaa Teaduste Akadeemia korrespondentliige^[3]
2010 – Loránd Eötvösi Ülikooli russistika uurimiskeskuse audoktor^[2]
2010 – Mordva Vabariigi teeneline teadustegelane^[2]
2012 – Venemaa Föderatsiooni valitsuse preemia hariduse valdkonnas^[2] (auhinna suurus 1 miljon rubla)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend Dmitri Sahharov (1937–2003) oli pianist, Moskva Konservatooriumi professor.

Sahharov valdas inglise keelt.^[2]

Andrei Sahharov on maetud Himki kalmistule.^[4]

Monograafiaid[muuda | muuda lähteteksti]

"Русская деревня XVII в." – Москва: Наука, 1966
"Степан Разин (хроника XVII века)". – Москва: Молодая гвардия, 1973
"Дипломатия Древней Руси: IX – первая половина X вв. – Москва: Мысль, 1980
"Дипломатия Святослава". – Москва: Международные отношения, 1982
"Владимир Мономах". – Москва: Русский язык, 1985
""Мы от рода русского…": рождение русской дипломатии". – Ленинград: Лениздат, 1986
"Дипломатия Древней Руси". – Москва: Педагогика, 1987
"Александр I". – Москва: Наука, 1998. ISBN 5-02-009498-6
"Россия: Народ. Правители. Цивилизация". – Москва: ИРИ РАН, 2004
"Тревога и надежда". – Москва:Время, 2006 (I ja II köide)
"Древняя Русь на путях к "Третьему Риму"". – Москва: Наука, 2006
"Александр Невский". – Москва: АСТ, 2008