Andrée & Rosenqvist

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Oy Andrée & Rosenqvist Ab
(Oy Andros Ab)
Tegutsemisaeg 1906–1939
Asutajad Carl Severin Andrée ja
Gustaf Allan Rosenqvist
Peakorter Turu, Soome
Tooted mootorpaadid, paadimootorid[1]

Oy Andrée & Rosenqvist Ab (lühendatud Oy Andros Ab) oli aastatel 1906–1939 Soomes Turus tegutsenud paaditöökoda ja masinatehas. Ettevõte oli tuntud kvaliteetsete paatide ja paadimootorite valmistajana. Lisaks seadistati mootoreid nende kasutuskohas.[1]

1939. aastal ostis Wärtsilä Androse ja ühendas selle kõrval olnud Crichton-Vulcani laevatehasega.[1]

Asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõtte asutasid Carl Severin Andrée ja Gustaf Allan Rosenqvist. Andrée oli sündinud Göteborgis Rootsis. Ta oli insener, kes enne Turusse kolimist 1898. aastal oli elanud mõned aastad Ameerika Ühendriikides. Ta töötas Turun Rauta-teollisuus Oy-s 1905. aastani, mil asus Wiklundi kaubamajas tööle paadimootorite müüjana. Järgmisel aastal ostis ta koos oma õemehe Gustaf Allan Rosenqvistiga Wiklundi paadiosakonna äritegevuse. Sel ajal ainult 21-aastane Rosenqvist oli Turus sündinud ja tal oli ärijuhtimisharidus.[1]

Laiendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõte alustas montaažitöökojana. Paadikered osteti teistest paaditehastest, nagu Turun Veneveistämöst, ja Andrée & Rosenqvist varustas need ameeriklaste Fay & Boweni mootoritega. Äri arenes kiiresti ja juba 1907. aastal ostsid mehed maatüki Aurajoki kaldal Korppolaismäki kõrval. Nad investeerisid palju tootmisvahenditesse. 1909. aastal oli maatükil kahekorruseline tellistest kivimaja, kus oli sepistamistöökoda, montaažitöökoda, katlaruum, puukuivati ja galvaanimistöökoda. Paadid ehitati suures tsehhis ja lasti vette kahelt ellingult. Peahoones olid kontorid ja kahekorruseline 1270-ruutmeetrine materjaliladu. Risk osutus kasumlikuks: kahe esimese aasta jooksul valmistati 120 paati ja müüdi 367 mootorit erinevatelt tootjatelt.[1]

24. aprillil 1909 põles paaditsehh koos 15 viimistletud paadikerega maani maha. Uus tsehh valmis järgmisel sügisel.[1]

Ettevõte valmistas ka purjekaid. Enamik oli Carl Andrée konstrueeritud, aga mõned oli tuntud soome jahidisainerite, sealhulgas Gustaf Estlanderi looming.[2]

Androse hooned Stålarmi tänava poolt. Pilt pärineb tõenäoliselt 1920ndatest.

Mootoritootmise algus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastane toodang oli umbes 50 paati, mis olid varustatud imporditud mootoritega. Aastal 1911 sai ettevõttest osaühing Osakeyhtiö Andrée & Rosenqvist. Andrée ja Rosenqvist alustasid oma mootorite valmistamist, mida nad olid juba pikka aega kavandanud. Ameerika eeskujudele vastav moodne mootoritehas avati 1912. aasta alguses. Mootorite kaubamärgiks sai Andros ja esimesel aastal toodeti 31 mootorit. Aastaks 1918 oli valmistatud kaht mootoritüüpi: rasket tüüpi, mille pöörlemiskiirus oli 400–800 pööret minutis, kasutati kalapaatides ja kergemaid sportpaatides.[1]

Esimene maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkemisel vajas Keiserliku Venemaa sõjalaevastik kiiresti kaatreid aurumasinate ja sisepõlemismootoritega. Vastamaks suurenenud nõudlusele ehitas Andrée & Rosenqvist modernse töökoja Uittamosse. Vanasse tehasesse rajati valukoda, plekitöökoda ja tehti muid investeeringuid. Kuigi ettevõte ei tootnud aurumasinad, sai see tellimuse kaheksale aurukaatrile, mis pidi toimetatama tellijale järgmise aasta aprilli ja juuni vahel. Kaatrid koos masinatega ehitati külgnevas Crichtoni laevatehases. Venemaa sõjalaevastiku suurem tellimus, kus oli 24 18-meetrist kaatrit, tuli tõenäoliselt 1916. aasta alguses. Nad ei jõudnud neid enne Veebruarirevolutsiooni üle anda. Eeldatavasti olid Andrée & Rosenqvist kätte saanud esimese neljandiku summast, aga järelejäänud osa ei tulnud kunagi. 1918. aastal võttis värskelt iseseisvunud Soome need Venemaa sõjalaevad üle, mis olid Soome riigi territooriumil. Laevade hulgas oli 70 erineva suurused kaatrit, millest üle 20 anti Tartu rahulepingu järgi Nõukogude Venemaale. Andrée & Rosenqvist sai Soome valitsuselt teadaolevalt ainult 250 000 marka Venemaa tellitud kaatrite eest. Viimased äritehingud Venemaaga olid ettevõttele väga kahjumlikud, aga see toibus varsti. Venemaa sõjalaevastikule sõja ajal toimetatud kaatrite koguarv pole teada.[1]

Gustaf Allan Rosenqvist jättis ettevõtte 1918. aastal ja pärast seda ostis ta Oy Arwidson & Co. Helsingis. Rosenqvisti järeletulija kommertsdirektoriks oli Erik W. Ingman. Uittamo töökoda müüdi naelatehasele 1920. aastal.[1]

Androse hooned vaadatuna Aurajoki poolelt 1920. aastatel.
Ühesilindriline Andros K10 mootor.

Kuldaeg[muuda | muuda lähteteksti]

1919. aastal jõustus Soomes alkoholi keeluseadus. See tekitas tohutu alkoholi salakaubanduse Eestist, Rootsist, Poolast ja teistest riikidest. Sellega kasvas ka vajadus kiirete ja kvaliteetete paatide järele: selliste, nagu neid Andrée & Rosenqvistis toodeti. Tellimisnimekirjas võis klientide seas näha tuntud salakaubitsejaid, nagu näiteks Algoth Niska. Samas ostis palju paate ka Soome tolliamet.[1]

Samal aastal toodi turule uus mootoriseeria. 1920. aastal müüs ettevõte seitse suurt jahti ja 27 mootorpaati. Jahtide mootorid oli tugevad Andros T-mootorid, mille pöörlemiskiirus oli 450 pööret/min, ja väiksemad paadid oli varustatud Andros L-ga, mis pööras 800–1200 1/min. Töötajaid oli 100 paaditöökojas ja 100 mootoritehases.[1]

Kiirpaatide tootmismahud hakkasid 1923. aastast vähehaaval vähenema. 1926. aasta uus seadus piiras eraomanduses olevate paatide suurimaks kiiruseks 12 sõlme; kiirema paadi omamine vajas eriluba. Kiirete paatide tellimused lõppesid. Alkoholi keeluseadus lakkas 1932. aastal.[1]

Nõukogude eksport[muuda | muuda lähteteksti]

Ettevõte sai suured Andros T mootorite tellimused Nõukogude Liidult 1925. ja 1927. aastal. Mootoreid ei kasutatud ju ainult merel, vaid ka paljude muude masinate ajamina, näiteks töötasid nendega pumbad, kompressorid, generaatorid, vedurid ja praamid.[1]

1930. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Uus Androse mootoriseeria võeti tootmisse varsti pärast suure depressiooni põhja möödumist. Nende võimsus oli 10–60 hj pöörlemiskiirusel 1000 pööret/min. Saada oli 1-, 2-, 3-, 4- ja 6-silindriseid mootoreid. Soositumad oli ühe- ja kahesilindrised Andros L mootorid. Mootorivalikus oli 1935. aastal kümme mudelit.[1]

C.S. Andrée poeg Åke Andrée sai ettevõtte juhatajaks 1931. aastal. C.S. Andrée suri juba järgmisel aastal ainult 59-aastasena. Kommertsdirektor Erik W. Ingman ostis pooled C.S. Andrée aktsiatest. 1934. aasta alguses oli ettevõtte nimi ametlikult Ab Andros Oy. Åke Andrée müüs oma 1367 aktsiast 800 Wiklundi perekonnale 1936. ja 1938. aasta vahel, ja samaaegselt kaotas oma enamusosaluse.[1]

Androse naabruses oli kaks laevatehast. Crichton asus jõe vastaspoolel ja Vulcan Androse kõrval. Crichton ja Vulcan ühendas 1920ndatel, mille tulemusena sündis Crichton-Vulcan, ja kasvas tugevasti. Üks investeeringutest oli kuivdokk, mis ehitatakse Korppolaismäge juure, teisele poole Androse alast, ja seda pärast Andros sai laevaehitusehiiglase ümbritsevaks. Andros andis Crichton-Vulcanile õige läbipääsuks dokisse oma ala läbi. 1935. aastal Wärtsilä võttis üle Crichton-Vulcani, ja väljendas oma huvi Androse vastu. Androse enamusaktsionärid ja Wärtsilä jõudsid kokkuleppele ning Andros müüdi 1. septembril 1939, samal päeval kui algas teine maailmasõda. Ettevõte oli ametlikult lõpetatud sama aasta lõpus ja selle järgi see liideti Wärtsilä Crichton-Vulcaniga.[1]

Wärtsilä Crichton-Vulcan 1948. aastal. Endised Androse hooned on reas pildi vasakul poolel, dokkide ja väikeste majade vahel.

Hiljem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1939. aastani toodeti kokku 3800 Androse mootorit. Wärtsilä Crichton-Vulcan jätkas tootmist laosolevade osadega, kuni 1958. aastal valmis viimane mootor, seerianumbriga 4409. Paljud mootorid paigaldati Nõukogude Liidu eksporditud laevade päästepaatidesse. Androse hooned olid kasutusel, kuni need 1960. aastatel lammutati. Samale kohale ehitati hiljem Wärtsilä Turu tehas, kus valmistatakse Wärtsilä keskmise kiirusega diiselmootoreid.[1]

Andros oli hiljem peaaegu unustatud, kui rootslane Hans Værnéus ja tema poeg Anders hakkasid aastakümneid oma pere omanduses olnud Andrée & Rosenqvisti paadi ajalugu uurima. 1987. aastal viis uurimine nad Wärtsilä Turu laevatehase arhiivi, kust leiti Androse arhiiv, mis varem arvati 1939. aasta tulekahjus hävinud olevat. Hans Værnéus kirjutas arhiivi abil Androse ajaloost raamatu; arhiiv aga viidi üle Stockholmi.[1] Arhiivi säilitati mootorpaatide muuseumis, kus see dokumenteeriti põhjalikult. Arhiiv tagastatakse Soome Forum Marinumisse ja Turu maakonnaarhiivi 2011. aastal.[3]

Mõnikümmend Androse paati on säilinud.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 von Knorring, Nils (1995). "Tarina Androksesta". Aurajoen veistämöt ja telakat (soome keeles). Espoo, Soome: Schildts Förlags Ab. pp. 92.–96. lk. ISBN 951-50-0735-6. 
  2. Rajama, Markku; Kosonen, Jorma. "S/y Lorelei – saaga saaristoristeilijästä". www.puuvene.net/, 2006-05-21. Suomen Saaristoristeilijäyhdistys ry – Finlands Skärgårdskryssareförening rf. Failitüüp: pdf. Kasutatud 2014-01-29. Soome.
  3. 3,0 3,1 "Aurajokisuun ainutlaatuista puuvenehistoriaa palasi kotiin". Yle uutiset, Turku, 2011-02-17. Turu: Yle. Kasutatud 2014-01-31. Soome.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]