Amy Goodman

Allikas: Vikipeedia
Amy Goodman

Amy Goodman (sündinud 13. aprillil 1957) on juudi päritolu USA uuriv ajakirjanik, kolumnist, publitsist ja aktivist.

Alates 1996. aastast on Goodman olnud raadios, televisioonis ja internetis levitatava sõltumatu uudistekanali Democracy Now! saatejuht ja produtsent. Ajakirjanikutöö eest on Goodman pälvinud mitmeid auhindu.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Amy Goodman.jpg

12. novembril 1991 oli Goodman ajakirjanikuna kohal Ida-Timori iseseisvusliikumise meeleavaldusel, mis muutus veresaunaks, kui Indoneesia sõdurid avasid relvastamata meeleavaldajate pihta tule. Surma sai üle 250 inimese. Filmilindile jäid kaadrid, millel sõdurid Goodmanit ja teda kaitsma läinud kolleegi peksid.[1] Filmitud materjali kasutanud dokumentaalsaade "In Cold Blood: The Massacre of East Timor" pälvis 1992. aastal Amnesty Internationali välja antud meediaauhinna.[2]

28. mail 1998 kajastas Goodman koos kolleeg Jeremy Scahilliga Nigeerias sõjaväe ja külaelanike vastasseisu. Külaelanikud süüdistasid Chevroni hallatavat nafta puurtorni saastamises. Külaelanikud hõivasid puurtorni ja firma kutsus protestijate laiali ajamiseks kohale sõjaväe. Kaks meeleavaldajat sai surma ja üksteist vigastada.[3] Valminud dokumentaalfilm "Drilling and Killing: Chevron and Nigeria's Oil Dictatorship" pälvis George Polki auhinna.

1996. aastal osales Goodman progressiivse suunitlusega uudissaate Democracy Now! asutamises. Saate raames toodetakse igal tööpäeval tund aega raadio, televisiooni ja interneti vahendusel edastatavat programmi. Tüüpiliselt tegeldakse teemadega, mida tavameedias ei kajastata.[4]

2008. aasta Vabariikliku Partei üldkoosoleku aja vahistati mitmed Goodmani kolleegid, kes vahendasid uudiseid toimumispaiga ees peetud sõjavastaselt meeleavalduselt. Vahistati ka kolleegide kohta uurima läinud Goodman.[5] Ajakirjanikele mõisteti hiljem välja 100 000 dollari suurune hüvitis.[6]

Goodmani tegevust on tunnustatud mitmete auhindadega.[7] Näiteks 2009. aastal sai ta Izzy auhinna,[4] 2012. aastal anti talle rahu edendamise eest Gandhi rahuauhind[8] ja 2015. aastal pälvis ta koos Laura Poitrasiga I.F Stone'i medali.[9] DePauw ülikool ja New Yorgi Osariigi Ülikooli alla kuuluv Purchase College on Goodmanile omistanud audoktorikraadi.[10]

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Amy Goodman National Conference for Media Reform Denver 2013 8626124929.jpg
  • 2004: The Exception to the Rulers: Exposing Oily Politicians, War Profiteers, and the Media That Love Them (kirjutatud kahepeale venna, Mother Jonesi ajakirjaniku David Goodmaniga)
  • 2006: Static: Government Liars, Media Cheerleaders, and the People who Fight Back (koos David Goodmaniga)
  • 2008: Standing up to the Madness: Ordinary Heroes in Extraordinary Times (koos David Goodmaniga)
  • 2009: Breaking the Sound Barrier (koos Bill Moyersiga)
  • 2012: The Silenced Majority: Stories of Uprisings, Occupations, Resistance, and Hope

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]