Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee

Allikas: Vikipeedia
Staabiülemate ühendkomitee
Joint Chiefs of Staff
Staabiülemate ühendkomitee märk
Asutatud 1942
Eesmärk Ameerika Ühendriikide kaitseministri ja presidendi nõustamine kaitseküsimustes
Asukoht Pentagon, Virginia, Ameerika Ühendriigid
Liikmeid 8
Esimees kindral Mark Milley (maavägi)
Aseesimees admiral Christopher W. Grady (merevägi)
Emaorganisatsioon Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium

Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee (inglise keeles Joint Chiefs of Staff (JCS)) on Ameerika Ühendriikide kaitseministeeriumi kõrgematest juhtidest koosnev keha, mis annab sõjandusega seotud teemadel nõu Ameerika Ühendriikide presidendile, kaitseministrile, Sisejulgeolekunõukogule ja Riikliku Julgeoleku Nõukogule. Staabiülemate ühendkomitee koosseis on seadusega sätestatud, sinna kuuluvad esimees (lühend CJCS), aseesimees (VJCS) ning maaväe, merejalaväe, mereväe, õhuväe, kosmoseväe ja rahvuskaardi ülemad.[1][2] Väeliikide ülemad töötavad väljaspool staabiülemate ühendkomiteed oma ala ministrite (maa-, mere- ja õhuväeministri) all.[3][4][5][6]

Staabiülemate ühendkomitee eelkäija oli ühendjuhatus (Joint Board, 1903–1942). Ühendkommitee asutati seadusega National Security Act (1947).

Alates Goldwater–Nichols Acti vastuvõtmisest 1986. aastal ei ole staabiülemate ühendkomitee enam käsuliini osa. Käsuliin läheb presidendist sõjaväeni otse kaitseministri kaudu.[7] Sama aktiga loodi ka aseesimehe ametikoht ning esimehest sai kaitseministri, Sisejulgeolekunõukogu, Riikliku Julgeoleku Nõukogu ja presidendi põhiline nõunik kaitseküsimustes.[8]

Staabikomitee asub Pentagonis ning esimeest ja aseesimeest aitab personal kõigist kuuest väeliigist. Igapäevatööd haldab staabikomitee direktor.[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Top Guard officer joins Joint Chiefs of Staff". Army Times. 4. jaanuar 2012.
  2. ↑ 10 USC 151. Joint Chiefs of Staff: composition; functions
  3. ↑ 10 U.S.C. §3033
  4. ↑ 10 U.S.C. §5033
  5. ↑ 10 U.S.C. §5043
  6. ↑ 10 U.S.C. §8033
  7. ↑ 10 U.S.C. §162(b)
  8. ↑ 10 U.S.C §151(b)
  9. ↑ 10 U.S.C §155

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gillespie, Robert M. The Joint Chiefs of Staff and the Escalation of the Vietnam Conflict, 1964–1965. Masters Thesis, Clemson University, 1994.
  • Joint Chiefs of Staff. Organizational Development of the Joint Chiefs of Staff, 1942–1987. Joint Secretariat, Joint Chiefs of Staff, 1988.
  • Jordan, Jonathan W., American Warlords: How Roosevelt's High Command Led America to Victory in World War II (NAL/Caliber 2015).
  • McMaster, H. R. Dereliction of Duty: Lyndon Johnson, Robert McNamara, the Joint Chiefs of Staff, and the Lies That Led to Vietnam. New York: Harper Collins, 1997.
  • Perry, Mark. Four Stars: The Inside Story of the Forty-Year Battle Between the Joint Chiefs of Staff and America's Civilian Leaders. New York: Houghton Mifflin, 1989, ISBN 0-395-42923-4.
  • Rearden, Steven L. History of the Office of the Secretary of Defense. Two vols. Washington, D.C.: Historical Office, Office of the Secretary of Defense, 1984.
  • Schnabel, James F. History of the Joint Chiefs of Staff: The Joint Chiefs of Staff and National Policy 1945–1947. Volume I. Washington, D.C.: Joint History Office, The Joint Staff, 1996.
  • Taylor, Maxwell D. The Uncertain Trumpet. New York: Harper & Row, 1959.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ameerika_Ühendriikide_staabiülemate_ühendkomitee&oldid=6476007"