Valge kärbseseen
| Valge kärbseseen | |
|---|---|
 Valge kärbseseen Amanita virosa | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kandseened Basidiomycota |
| Klass |
Agaricomycetes |
| Selts |
Šampinjonilaadsed Agaricales |
| Sugukond |
Kärbseseenelised Amanitaceae |
| Perekond |
Kärbseseen Amanita |
| Liik |
Valge kärbseseen |
| Binaarne nimetus | |
|
Amanita virosa (Fr.) Bertillon | |
Valge kärbseseen (Amanita virosa) on kärbseseeneliste sugukonda kärbseseene perekonda kuuluv seen.
Kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Kasvab kaunis sageli kogu Eestis kuusikutes ja kuuse-segametsades, augustist oktoobrini. Enam-vähem iga kümne aasta tagant ilmneb valge kärbseseen Eestis paiguti hulgaliselt, viimane valge kärbseseene aasta oli 2010.[1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Valge kärbseseen on üleni jäävalt puhasvalge, ka eoslehekesed ja seeneliha lõikel.[1] Vananedes võib ilmuda ainult veidi määrdunud ilme. Kuni 12 cm läbimõõduga kübar on kleepuv ja iseloomulikult koonusjas-kellukja kujuga, ebemeteta.[1] Jalg on üleni vatjalt ebemeline, alusel avara kotja tupega, äärmises tipuosas ebemeteks laguneva kaduva rõngaga, kuni 1,5 cm läbimõõdus, lõhnab toore kartuli järele.[1]
Toksilisus[muuda | muuda lähteteksti]
Valge kärbseseen põhjustab amanitiinimürgistust. Amanitiin tingib surmava seenemürgistuse juhul, kui arstiabi ei ole erakordselt kiire, kohe esimeste sümptomite avaldumise korral. Surmaohtliku seenemürgistuse põhjustavad inimese elutähtsatele elunditele maksale ja neerudele tekitatud pöördumatud kahjustused.[1] Amanitiinimürgistuse toimeained on ama-, fallo- ja virotoksiinid, mis ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötluse ega hoidistamise viisil. Peiteaeg on 8–24 tundi, harva 6, vahel isegi kuni 40 tundi[2]. Mürgistus ilmneb kahes järgus: esmaste seedetrakti häirete järel haige enesetunne vahepeal paraneb; sümptomite pikk peiteaeg ja vahepealne näiv paranemine muudab mürgistuse eriti ohtlikuks, suremus on kuni 60%.[3] Sümptomid: iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, oksendamine; maksakahjustused, kollatõbi, verehüübivushäired, veritsus, neerupuudulikkus, kusiveresus, teadvushäired, kooma, järgneb surm.[viide?]
Amanitiinimürgistuse juhtumeid on Eestis olnud vähe, igatahes ei ole nende hulk ligilähedaseltki võrreldav arvukate iga-aastaste mürgistustega Lääne-Euroopas[1]. Ajavahemikust 1935–1998 on meil teada neli valge kärbseseene mürgistust, millest kolm (kaks Tartus ja üks Pärnus) lõppesid surmaga. [4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Valge kärbseseen andmebaasis eElurikkus
