Alfred Oja

Alfred Oja (vene keeles Оя, Альфред Альфредович; 5. september 1924 Oparino, Arhangelski oblast – 5. juuli 2000 Penza) oli eesti rahvusest Vene kunstnik.

Ta sündis 1924. aastal Oparinos Arhangelski oblastis. 1930. aastal kolis pere Volga äärde Samara oblastisse. 1939. aastal asus ta õppima Penza kunstikooli. 17-aastaselt läks ta võitlema Teise maailmasõtta, 1943. aastal kuulus Eesti Laskurkorpusse. Ta sõdis Balti ja Leningradi rindel, sai raskelt haavata, jäi lonkama.

1946. aastal jätkas ta poolelijäänud õpinguid Penzas. Aastatel 1948–1954 õppis ta kinokunstnikuks Üleliidulises Kinematograafia Instituudis, kuid temast sai ühtlasi raamatuillustraator, graafik, skulptor ja mosaiikide looja.

Aastatel 1954–1955 töötas ta filmistuudios Sojuzmultfilm. 1955. aastal naasis ta Penza kunstikooli õppejõuks. 1956. aastal kutsuti ta filmi "Sampo" kunstnikuks Mosfilmis.

1957. aastal esines ta esmakordselt kunstinäitusel Eestis. Kolm aastat valmistas ta ette sarja "Kalevipojast"; see pälvis üleliidulisel kunstinäitusel hõbemedali ja 1958. aastal Brüsseli maailmanäitusel pronksmedali.

1964. aastal töötas ta kunstnikuna Mosfilmi filmi "Kaugete tähtede valgus" juures. Aastatel 1976–1986 töötas ta professori ja kunstikateedri juhatajana Penza Ehitusinseneride Instituudi arhitektuuriteaduskonnas.

Tema teoseid on eksponeeritud Viinis, Leningradis, Cannes'is, Moskvas, Veneetsias, Tallinnas, Reykjavikis ja veel kümmekonnas linnas Ungarist Mehhikoni, Hollandist USA-ni. Tema sõjamälestustele pühendatud monumentaalkunsti saab näha Penza oblastis.