Alexander Ross Clarke

Alexander Ross Clarke
Alexander Ross Clarke
Sünniaeg	16. detsember 1828 Reading, Inglismaa
Surmaaeg	11. veebruar 1914 (85-aastaselt) Reigate, Inglismaa
Rahvus	briti
Haridus	Royal Military Academy, Woolwich, Inglismaa
Tegevusala	Geodeesia

Alexander Ross Clarke (16. detsember 1828 Reading – 11. veebruar 1914 Reigate) oli Suurbritannia geodeet, keda tuntakse peamiselt Suurbritannia triangulatsiooni printsiibi arvutamise (1858), Maa kuju arvutamise (1858, 1860, 1866, 1880) ning ühe kõige tähtsama geodeesia õpiku koostamise (1880) poolest. Lisaks oli ta ka kuninglike inseneride ohvitser, tegeledes lahingumoona uurimisega.

Clarke arvutused Maa kuju ja suuruse kohta olid esimesed, mis lähenesid nii polaarse lamenemise kui ka ekvaatori raadiuse tänapäevastele väärtustele. Ta vastutas Suurbritannia saarte triangulatsiooni printsiibi (kaugmaa trigonomeetrilise uuringu) eest ja avaldas 1861. aastal esimesed geodeetilise uuringu tulemused Suurbritanniast. Clarke'ile usaldati Iirimaalt Venemaani ulatuva rahvusvahelise triangulatsioonikaare mõõtmiste pikkuse standardite võrdlemine, oma tulemused avaldas ta 1866. aastal. Tema õpik geodeesiast on jäänud üheks selle ala parimaks õpikuks.

Eraelu

Clarke abikaasa oli Frances Maria ja neil oli ühiselt üheksa tütart ning neli poega, kellest üks suri noorelt. Perekond Clarke elasid aastatel 1854–1881 Southamptonis, millest viimased kakskümmend aastat elasid nad George'i ajastu moekas kinnistus. Uuringute intensiivse tegevuse ajal eelistas Clarke kodus suure pere keskel töötada. Pensionile jäädes kolis Clarke koos oma naise ja mitme vallalise tütrega Reigate'i. Tema naine suri 1888. aastal. Kuna ta sai pere ülalpidamiseks ainult sõjaväepensioni, oli ta raskes olukorras ja oli sunnitud tühistama oma liitumislepingud Londoni klubides ja teadusühingutes.

Clarke'i panus uuringusse tõstis oluliselt tema mainet. Teda tunnistati üheks maailma suurimaks geodeediks ning teda autasustati stipendiumitega Londoni Kuninglik Selts (1862) ja Cambridge'i Filosoofiline Selts (1871). Ta valiti ka Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks (1868). Lisaks sellele sai temast Bathi auväärseima ordeni kavaler aastal 1870. Clarke sai armee kapteniks (1861), armee auastme majoriks (1871), rügemendi auastme majoriks (1872), kolonelleitnandiks (1872) ja koloneliks (1877).

Hilisemad aastad

Pärast 27-aastast ajateenistust Inglismaal viidi Clarke 1881. aastal uuesti üle välismaale, mille tõttu esitas ta lahkumisavalduse. Isegi avalikkuse survel ei tahtnud Inglise armee lubada Clarke'il Inglismaal teenistust jätkata. Ta lahkus sõjaväest 1. oktoobril 1881. aastal koloneli auastmes ja kolis Surrey krahvkonda Redhilli. Lisaks sellele lahkus ta Kuninglikust seltsist rahalistel põhjustel. 1883. aasta oktoobris oli Clarke Briti delegaat Geodeesia konverentsil Roomas ja 1884. aastal sai temast Rahvusvahelise Geodeesia Assotsiatsiooni Briti liige. Ta sai Kuninglikult Seltsilt 1887. aastal Royal Medali ja tema võeti tagasi kuningliku seltsi liikmeks ilma panuse andmise kohustuseta.

Mõju geodeesiale

Clarke viitas kindral T. F. de Schubert artiklile, kus väideti, et meridiaanikaare andmetel on Maa ekvaator elliptilise kujuga. Clarke'i arvutuste alusel varieerus lamedus 309,4 ja 286,8 kraadi vahel. (Ekvatoriaalsete pooltelgede erinevus on ligikaudu üks miil). Lisaks sellele hindas ta tulemuste vigu ja leidis, et pikkuskraadide viga võib olla kuni 20°. Seetõttu väitis Clarke, et andmed ei olnud piisavalt täpsed, et õigustada kolmeteljelist mudelit. Teos "Geodesy" ilmus 1880. aastal ja see oli esimene suurem selleteemaline uuring pärast George Biddell Airy tööd. Teos võeti kogu Euroopas hästi vastu ja see tõlgiti paljudesse keeltesse. Clarke kirjutas ka "Encyclopædia Britannica" üheksandasse väljaandesse (1878) kaks olulist artiklit, millest üks käsitles geodeesiat ja teine ​​Maa kujundit (viimase pealkiri on Maa, joonis).