Aleksei Spiridov
Aleksei Grigorjevitš Spiridov (vene keeles Алексей Григорьевич Спиридов, saksa keeles Alexei Spiridow) (6. oktoober[1] 1753 – 18. märts 1828 Tallinn) oli Vene keisririigi mereväelane (admiral) ja Tallinna sõjasadama väljaarendaja.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta põlvnes vanast aadlisuguvõsast, mille kohta on teateid XVI sajandist. Tema isa oli Kroonlinna sadama ülemkomandant admiral Grigori Andrejevitš Spiridov (1713−1790) ja ema Anna Matvejevna Nesterova (1731−?). Õppis alates aastast 1760 mereväekadetikorpuses. 1760−1761 teenis oma isa alluvuses, kes oli sõjalaeva komandör. 1762. aastal ülendati mitšmaniks. Ta oli mitme sõjalaeva komandör ja sai 1784. aastal kontradmirali auastme. Aastast 1792 oli ta Tallinna sadama ülemkomandant, 1803–1811 ja 1813–1828 Tallinna sõjakuberner ja Tallinna sadama kõrgeim komandör.[2] [3] Aastal 1811 sai temast Arhangelski sadama komandör ja 1811−1813 oli ühtlasi Arhangelski sõjakuberner. Suri Tallinnas ja ta on maetud Tallinna Aleksander Nevski kalmistule.
25. veebruaril (ukj 9. märtsil) 1814 võeti ta Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse (III klass, nr 303).[3] [4]
Mõisavaldused
[muuda | muuda lähteteksti]Talle kuulus kuni 1801. aastani Natalienhofi suvemõis, mille ta ostis Holstein-Becki hertsogilt Peter August Friedrichilt.[5] 1816. aastal sai ta 12 aastaks rendile Uuemõisa mõisa (Neuenhof). Leping hakkas kehtima 1819. aastal ja selle tähtaeg oli aasta 1831.[6] Tema nimel oli mõis veel 1825. aastal.[7]
Auastmed
[muuda | muuda lähteteksti]| Aasta | Kuupäev | Auaste |
|---|---|---|
| 27. august | mitšman | |
| 5. juuni | leitnant | |
| 8. detsember | alampolkovnik | |
| 8. detsember | kaptenleitnant | |
| 21. aprill | 2. järgu kapten | |
| 1. jaanuar | 1. järgu kapten | |
| 28. juuni | kapten brigadiri auastmes | |
| 24. november | kapten kindralmajori auastmes | |
| 1. jaanuar | kontradmiral | |
| 9. veebruar | viitseadmiral | |
| 8. mai | admiral |
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]
Püha Georgi ordeni IV klass (1791)
Püha Anna ordeni I klass (1797)
Püha Andreas Esmakutsutu orden (1807, briljandid 1812)
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Ta abiellus 29. juulil 1792 Porkuni mõisniku kammerhärra Magnus Detloff von Tiesenhauseni (suri 1804) endise abikaasa Katharina Helene von Schwebsiga (1765–1824), kes oli Jõhvi mõisniku alampolkovnik Karl Friedrich von Schwebsi (1715–1782) ja Kuramaalt Perbone mõisast pärit Katharina Magdalena Elisabeth von Korffi (1741–1804) tütar.[8]
Abielust sündisid poeg ja kaks tütart.
- Maria Aleksejevna Spiridova (1800−1878). Abiellus ülemõuemeistri ja Moskva kuberneri krahv (aastast 1856) Vassili Dmitrijevitš Olsufjeviga (1796–1858).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Фотоархив журнала "Балтика" nr 7, 3/2006". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuli 2008. Vaadatud 11. detsembril 2009.
- ↑ biografija.ru: Спиридов Алексей Григорьевич
- ↑ 3,0 3,1 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 152, 297-298 [1], [2].
- ↑ Klingspor, Carl Arvid von. Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter. Stockholm: 1882, lk 99 info, vapp.
- ↑ Marienthali Keskuse ajalugu.
- ↑ LAB, f. 25, Ms. 154a, L 26.
- ↑ LAB, f. 25, Ms. 154g. Pagineerimata.
- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 250 [3].
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Nekrolog. Am 18. März d. J. starb hieselbst der Russisch-Kaiserliche Admiral, Haupt-Commandeur des Revalschen Ports, stellvertretende Militair-Gouverneur und Ritter des St. Alexander-Newsky Ordens in Brillanten, des St. Annen 1ster und des St. Georgen 4ter Classe, Alexey Spiridow. - Sohn des berühmten Admiralen, Grigory Spiridow ... Im Jahre 1813 kehrte er ... nach Reval wieder zurück, wo er auch sein thatenreiches Leben, in einem Alter von 75 Jahren, beschloss.... Reval. Andmed ESTERis
- Веселаго, Ф. Ф. Общий морской списокъ. Часть V. Царствование Екатерины II. С−Я. Санктпетербургь: Типография Типография В. Демакова, 1890. Lk 115-118 [4].