Aleksei Aleksejevitš Leontjev
| Aleksei Leontjev | |
|---|---|
| Sündinud |
14. jaanuar 1936 Moskva, Nõukogude Liit |
| Surnud |
12. august 2004 (68-aastaselt) Moskva |
| Haridus | Moskva Riiklik Ülikool |
| Teadlaskarjäär | |
| Tegevusalad | keeleteadus, psühholoogia |
Aleksei Aleksejevitš Leontjev (vene keeles Алексей Алексеевич Леонтьев; 14. jaanuar 1936 Moskva – 12. august 2004 Moskva) oli Nõukogude keeleteadlane ja psühholoog, Aleksei Leontjevi poeg.
Ta õppis M. V. Lomonossovi nimelise Moskva Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna germaani filoloogia osakonnas, mille lõpetas 1958. aastal. Samast aastast töötas NSV Liidu Teaduste Akadeemia Keeleteaduse Instituudis. 1963. aastal kaitses ta teaduste kandidaadi väitekirja filoloogias ning 1968. aastal doktoriväitekirja filoloogias. 1975. aastal sai ta doktorikraadi psühholoogias doktoritööga "Kõnelise suhtlemise psühholoogia" (vene keeles Психология речевого общения). 1997. aastal sai ta professoriks. Ta on maetud Moskva Kuntsevo kalmistule.[1]
Teosed eesti keeles[muuda | muuda lähteteksti]
- Inimese keel ja mõtlemine. Tõlkija: J. Rebane. Tallinn: Eesti Raamat, 1967.
- Mis on keel. Vene keelest tõlkinud M. Relvik, kommentaarid kirjutanud Lembit Vaba. Tallinn: Valgus, 1980.