Alaealise ülekuulamine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Alaealise ülekuulamine on menetlusõiguses toiming, kus üle kuulatakse alaealine.

Alaealise ülekuulamise juriidilised aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Laste küsitlemine on keeruline ning erineb oluliselt täiskasvanute küsitlemisest. Alaealiste kriminaalasjade tõhus menetlemine eeldab eelkõige eriettevalmistusega menetlejate olemasolu politseis. Niisugused spetsialistid lähendavad igale alaealisele kriminaalasjade menetlemiseks individuaalselt, arvestades tema isiksust ja sotsiaalset eripära. KrMS § 70 kohaselt kuulatakse alla 14-aastane tunnistaja ja kannatanu üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul. Vanema kui 14-aastase alaealise ülekuulamisele võib menetleja kaasata lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi. Kahjuks sellise tugiisiku ülesanded alaealiste ülekuulamisel on selgelt määratlemata.[1] "Vajadus lastekaitseametniku järele on olemas eriti siis, kui tegu on väga noorte tunnistajatega või väärkohtlemise ohvritega. KrMS tagab Eestis alla 14-aastasele tunnistajale ja kannatanule teoreetiliselt suurema professionaalse toe (tugiisiku kohalolek on kohustuslik). Alaealiste kahtlustatava ülekuulamisele KrMS kohaselt tugiisikud ei kaasata. Advokaadi poolt antav juriidiline abi on alaealisele kahtlustatavale küll kogu menetluse käigus tagatud, end teema töökohustuste hulka ei kuulu alaealise psühholoogiline nõustamine ning vaevalt valdab enamik advokaate ka erilisi lastepsühholoogia-alaseid eriteadmisi. KrMS § 45 lg2 p1 kohaselt on kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest kohustuslik, kui isik on pannud kuriteo toime alaealisena."[2] Ülekuulamise kohta koostatakse kirjalik protokoll, sest kahtlustatava, kannatanu ja tunnistaja ütluste näol on tegemist kriminaalmenetluse jaoks oluliste tõenditega. Tõendite kogemise üldtingimused on sätestatud KrMS §-s 64. Alaealiste ütluste fikseerimise suhtes KrMS erisusi ette ei näe. Ülekuulamise ajal võidakse kasutada ka tehnilisi vahendeid, näiteks videosalvestamist, kuid seejärel koostatakse selle videosalvestuse põhjal kirjalik protokoll. Teadud liiki kuritegude puhul võiks aega videosalvestamine olla kohustuslik, eriti alaealisi puudutavate ülekuulamise puhul. Lapstunnistajate puhul võiks ülekuulamine kesta maksimaalselt 30 minutit.[3] Kui last oleks siiski vaja kohtus üle kuulata, on hetkel võimalik kasutada kaugülekuulamist, mida alla 14aastaste tunnistajate ülekuulamisel on kohtus edukalt ka rakendatud (näiteks Tartu Kohtumajas). Kaugülekuulamise teel traumeeritakse last vähem võrreldes olukorraga, kus laps peab süüdistatavat uuesti nägema.[4]

Alaealise ülekuulamise psühholoogilised aspektid[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanu ja lapse psüühika erinevad teineteisest oluliselt. "Kui laps puutub mingilgi põhjusel kokku kriminaalmenetlusega, tuleb temaga suhtlemisel arvestada terve rea erisustega, millele täiskasvanute puhul ei pea keskenduma. Mida väiksem laps, seda rohkem peab arvestama tema psüühika eripäraga."[5] Võrreldes täiskasvanuga võib laps unustada mõningaid aspekte kiiremini, anda ebatäpseid vastuseid ning olla rohkem mõjutatav suunavatele küsimustele.[6] Uuringud näitavad, et lapstunnistajate puhul on kõige tõetruumad esmased ütlused, mis reeglina annatakse politseilikule ülekuulamisel. Seotud on see eelkõige ajalise aspektiga (sündmusest on möödas vähem aega selle hetkega võrreldes, kui tunnistaja lõpuks kohtumenetluses ütlusi andma peab), samuti on esmased ütlused vabad erinevatest mõjutustest. Mida rohkem last küsitletakse, seda rohkem mõjutab see ütluste kvaliteeti.[7]]

Uurimused näitavad, et lapsed annavad rohkem infot, kui neile kohe alguses avatud küsimusi esitatakse, kuigi neid ei pruugi päris alati informatiivsete vastusteni viia.[8] Küsimuse kordamist soovitatakse vältida. Kui laps on juba küsimusele vastuse andnud ja vaatamata sellele küsimus korratakse, võib lapsel tekkida arusaam, et tema poolt antud vastus ei olnud õige ning seetõttu võib laps oma ütlusi suuresti muuta või täiendada.[9] Kui laps ei vasta, võib asi olla ka selles, et ta ei saanud küsimusest aru saanud. Ka küsimuse ümbersõnastamine ei aita, pigem avaldab see lapsele survet ja ta lihtsalt ütleb vastuseks midagi. Kui lapsele ei selgitatud, et vastused nagu "ma ei tea" või "ma ei saa sellest aru" on aktsepteeritavad ja soovitavad, juhul kui laps tõesti küsimust ei mõista, võib juhtuda, et laps lihtsalt leiutab vastuse, et ülekuulaja rahule jääks.[10]

Tähtis on anda lapsele võimalus vabalt rääkida. Kuulata teda katkestamata ja suunamata. Teha lapsele selgeks, et siin ei ole õigeid või valesid vastuseid ning hindeid nagu koolis keegi ei pane. Eestis on vihjed sisaldavate küsimuste esitamine ülekuulamise käigus keelatud. Sugestiivsed küsimused võivad sisendada õiget või valet vastust.[11] "Sugestiivsed küsimused võivad ütlusi sisuliselt nii palju muuta, et lapsed võivad jutustada ka sellest, mida nad ise tegelikult üle elanud ei ole. Seetõttu tuleb ütluste tekkelugu samamoodi nagu tõsist süüdistust kontrollida. Kuna lapsed on eriti haavatavad, ei tohi laps tajuda küsimuses etteheidet ega süüdistust, vastasel juhul lähevad nad n-ö lukku. Laps kardab niigi, et ütleb midagi valesti või unustab, samuti võib kannatanu karta kurjategijaga kohtumist. Ka võib toimunu meenutamine lapstunnistaja jaoks olla iseenesest väga traumeeriv. Seega on väga oluline, mida ja kuidas küsida." [5] "Tingimata vajalik on ülekuulatavale isikule selgitada, mida temalt oodatakse, iseäranis kui tegemist on tema esimese politseilise ülekuulamisega. Teadmatus tekitab hirmu ja ebamugavust. Kui ülekuulamise protsessi kohe alguses selgitatakse ja kirjeldatakse, väheneb seeläbi hirmutunne." [12] Samuti on tähtis lõpetada ülekuulamine õigesti. Menetleja peaks last tänama ja ühtlasi teada andma, et teab, kui raske selline küsitlemine on. Samuti peaks lapsele selgitama, mis edasi juhtub, ja kui lapsel on menetlejale küsimusi või soove, siis peab lapsel olema võimalik neid väljendada.[13]

Hoolimata sellest, kellena alaealine üle kuulatakse, peab tema ülekuulamise ajal kasutama õiget taktikat, pöörama tähelepanu alaealise ülekuulamise psühholoogilistele aspektidele ja lähtuma kehtivatest õigusaktidest. Ideaalne variant oleks, kui igal politseiametnikul, kes oma töös puutub kokku ülekuulamisega, oleks lisaks heale erialasele ettevalmistusele ka head psühholoogiaalased teadmised ning ta oskaks neid oma töös rakendada. Erialakirjanduses rõhutatakse vägagi asjaolu, et ülekuulamise läbiviimist peaks eraldi treenima, sest ülekuulamisel on vajalikud komplekssed eriteadmised ja omadused.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Alaealiste erikohtlemine kriminaalmenetluses (viide2), lk 18.
  2. R.Rammo, Alaealise ülekuulamine kriminaalmenetluse kohtueelses staadiumis
  3. B.Harts (viide21), lk 74
  4. Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-45-07 on välja toodud, et vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras ning KrMS § 69 lg 1 alusel on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine.
  5. 5,0 5,1 R.Rammo, Alaealise ülekuulamine kriminaalmenetluse kohtueelses staadiumis, Juridika V/2006
  6. Kask, K. (2009). Erialaspetsialistide pädevus alaealiste tunnistajate ja kannatanute ülekuulamise kohta kriminaalmenetluses. Tallinn: Justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talitus, kriminaalpoliitika osakond.
  7. B. Hartz. Empirische und normative Fragen der audiovisuellen Vernehmung kindlicher Opfer. Baden-Baden: Nomos Verlagsgesellschaft 2004, lk 126
  8. R. Milne, R. Bull (viide 18), lk. 147
  9. Greuel et al. Glaubhaftigkeit der Zeugenaussage. 1998, lk.184 (viidatud: G. Jansen(viide25), lk192).
  10. R.Milne, R.Bull (viide 18), lk 148.
  11. Samas, lk 36.
  12. Samas, lk 52.
  13. C.Brockmann, R.Chedor(viide29), lk 69.