Ajategurimajandus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ajategurimajanduses on niihästi maksud kui ka palgad proportsioonis tööajaga. See omadus eraldab ajategurimajanduse teistest majandustest, kus muud tegurid kui aja jooks on maksuarvestamise aluseks. Süsteemi on viimasel ajal põhjalikult kirjeldanud rootsi leidur Karl Gustafson, aga juba majandusteadlane Silvio Gesellil oli mõtteid ajateguril rajaneva majanduse kohta. 1976. aastal rootsi liberaalse rahvapartei liige Anders Gernandt pani ettepaneku parlamendile ajamaksu kehtestamisest.

Tagapõhi[muuda | muuda lähteteksti]

Ajategurimajandus lähtub oletustest, et nüüdisaegsed majandused põhinevad asjaoludel, mis ei soodusta kõiki neid, kes peavad nendele asjaoludele alluma, ning et majanduste kahjud kaoksid, kui majandused põhineksid loodusseadustel. Nüüdisaegsete süsteemide ebaõiglused on ajategurimajanduse põhimõttede järgi tingitud sellest, et täna ei ole olemas kindlaid reegleid majanduse haldamiseks ega asjade väärtuse määramiseks. Ajategurimajandus haarab kinni aja objektiivsest konstantsusest, mille ulatust ei või reguleerida ega mõjutada poliitilised otsused, ja lähtub sellest, et see konstant on majanduse kõige õiglane alus.

Otstarve[muuda | muuda lähteteksti]

Ajategurimajanduse otstarve on asendada tulusüsteemi tehtud tööde eest kehtestatud lõivudega, mis arvestatakse ajas. Ajategurimajanduses kapital ei või suureneda ajaga ilma selleta, et suurenemisele vastav töö on tehtud. Ajategurimajanduse eesmärk on siduda kapitali väärtus loodusliku konstandiga samal viisil kui ruumalal ja kaalul on kindlad ühikud. Niimoodi raskendatakse pettused ja spekuleerimised.

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

On kritiseeritud, et ajategurimajandus on teostamiseks liiga teoreetiline ja et ta lähtub eeldusest, et kõigil maksukohuslastel on töö.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gustafson, Karl, Deus ex machina (2006)
  • Benjes, Hermann, Wer hat Angst vor Silvio Gesell (2006)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]