Aino Voolmaa

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aino Voolmaa

Aino Voolmaa (5. oktoober 1920 Kurtna, Vao vald, Virumaa – 15. aprill 2000 Tartu) oli eesti etnograaf ja rahvarõivauurija[1].

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aino Voolmaa sündis 5. oktoobril 1920 Virumaal Avanduse vallas Kurtna külas talupidajate peres noorima tütrena. Alates 1928. aastast elasid ta vanemad Aleksander ja Liisa perega Kärsa asunduse Sininõmme talus.

Aino lõpetas algkooli 1934 Kurtnas ja jätkas õpinguid Tallinnas. Pärast Tallinna III Gümnaasiumi lõpetamist 1940 alustas ta sama aasta sügisel õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas. 1942. aastal otsustas Aino Voolmaa ülikooli vahetada, asudes õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Erialaaineteks valis ta etnograafia, kunstiajaloo, arheoloogia ja rahvaluule. 1944. aasta veebruaris siirdus Aino vanemate tallu, kuhu jäi ema haiguse tõttu kaheks aastaks. Samal ajal jätkas ta ülikooliõpinguid kaugõppe teel, kuid peagi need siiski katkesid. Õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis jätkas Aino 1949. aasta sügisel eksternina, lõpule jõudsid need 1956. aastal diplomitöö „Kirde-Eesti rahvarõivad XIX sajandil“ (juhendaja Aliise Moora) kaitsmisega.

Ülikooli kõrvalt oli Aino 1943. ja 1944. aastal lühemat aega ametis ajutise töötajana Eesti Rahva Muuseumis Raadil. Kodus oldud ajal töötas ta 1945. aastal Kärsa Kartuliühistu piiritusetehases raamatupidajana ja 1946/1947. õppeaastal Kiltsi 7-klassilises koolis õpetajana. 1. oktoobril 1947 asus Aino tööle ENSV TA Eesti Rahva Muuseumi, mis jäi tema ainukeseks tööpaigaks. Tööle võeti ta noorema teadusliku töötajana, peale 12 aastat muuseumis töötamist viidi ta 1959. aasta novembris üle vanema teadusliku töötaja ametikohale. 1972 sai Aino Voolmaast elatusalade ja rahvakunsti osakonna juhataja ja jaanuarist 1974 direktori asetäitja teadustöö alal. Teadusdirektori ametikohal töötas ta 1. novembrini 1975, s.o kuni pensionile minekuni. Muuseumiga seotuks jäi Aino Voolmaa ka pensionipõlves ja 1980. aastate alguses naasis ta veel kaheks aastaks (1981–1983) vastloodud rahvakunsti osakonda juhtima.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Rahva Muuseumis sai noore töötaja ülesandeks hoolitseda tekstiilikogude eest. Oma esimestel välitöödel käis Aino Voolmaa 1948. aasta suvel Teaduste Akadeemia korraldatud asutustevahelise ühisekspeditsiooni koosseisus Kihnu saarel, kus ta kogus etnograafilist teatmematerjali erinevate elualade kohta. 1952. aastal asus ta uurima Kirde-Eesti rahvarõivaid. Samal aastal hakkas Aino Voolmaa Iisaku ümbruskonna vene-eesti segaasustusega külades koguma teavet rõivastuse kohta. Tema enda sõnul tähistas see tema rahvarõivauurimise algust. Rahvarõivaalast teatmematerjali kogus ta välitöödelt pea 60 Eesti kihelkonda, lisaks uuris ta hõimurahvaste vepslaste rõivastust (välitööd 1962 ja 1963[2]).

Oma uurimistee alguses keskendus Aino Voolmaa rõivastuse paikkondlike iseärasuste väljaselgitamisele, jätkates sellega 1930. aastate teisel poolel alguse saanud uurimissuunda. Vähesel määral tegeles Aino Voolmaa paikkondliku uurimisega ka 1960.–1970. aastate vahetusel, analüüsides Eesti saarte rahvarõivaste omapära ja selles avalduvaid kultuurikontakte. Seoses Baltimaade ajaloolis-etnograafilise atlase koostamisega, mis algas 1965. aastal, pühendus Aino Voolmaa rahvarõivaste esemeliigiti uurimisele ja temalt ilmusid mitmed põhjalikud rahvarõivaste üksikosade käsitlused. Atlase rõivastuseosa ilmus 1986. aastal ja Aino Voolmaa oli selle Eestit käsitleva osa põhiautor.

Aino Voolmaa elutöö kokkuvõtteks võib pidada 1981. aastal koostöös kunstnik Melanie Kaarmaga ilmunud kolmeköitelist teost „Eesti rahvarõivad“.

Suur oli Aino Voolmaa roll rahvarõivaste kandmise populariseerimisel. Ta seisis selle eest, et rahvarõivaid valmistataks ajalooliste eeskujude järgi ja enim kantaks oma kodukandi rahvarõivaid.

Uurimistööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti rahvarõivaid XIX sajandist ja XX sajandi algult (kaasautor). 1957. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Eesti ehted. 1970. Tallinn: Kunst.
  • Eesti rahvarõivad. 1981. Tallinn: Eesti Raamat. (Kunstnik Melanie Kaarma.)
  • Историко-этнографический атлас Прибалтики. Одежда (kaasautor). 1986. Рига: Зинатне.
  • Lisandeid eesti rahvarõivaste juurde. Peapärjad ja kotid. Metoodiline materjal. 1986. Tallinn: Eesti NSV Kultuuriministeerium.
  • Fr. R. Kreutzwaldi käsikiri Virumaa rahvarõivastest. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVI. 1959. Tallinn: Valgus, 219–248.
  • Täiendavaid andmeid Kirde-Eesti naiste rahvarõivaste kohta. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XVIII. 1962. Tallinn: Valgus, 212–233.
  • Võru rajooni maaelanike rõivastus. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXI. 1966. Tallinn: Valgus, 117–163.
  • Tähelepanekuid vepslaste rõivastusest ja naiste käsitöödest. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXII. 1967. Tallinn: Valgus, 214–239.
  • Rõivastuse areng Sindis, Kilingi-Nõmmel ja Abja-Paluojal ajavahemikus 1890–1940. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIII. 1968. Tallinn: Valgus, 289–314.
  • Eesti rahvarõivaseelikud. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXV. 1971. Tallinn: Valgus, 106–149.
  • Põll eesti rahvatraditsioonis. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXVIII. 1975. Tallinn: Valgus, 131–166.
  • Lääne-Eesti saarte rahvarõivaste omapärast. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXIX. 1976. Tallinn: Valgus, 189–212.
  • Meestepüksid eesti rahvarõivastes. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXX. 1977. Tallinn: Valgus, 22–46.
  • Õlakatted ehk ülevisked eesti naiste rõivastuses. – Etnograafiamuuseumi aastaraamat XXXV. 1984. Tallinn: Valgus, 70–81.
  • Materjale rahvarõivaste kohta Jakob Hurda rahvaluulekogudes. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XXXVIII. 1990. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 9–47.
  • Lääne-Harjumaa rahvarõivastest. – Harju kärajad 2.-3. juulil Sauel. 1988. Tallinn: Eesti Raamat, 14–28.
  • Ida-Virumaa rahvarõivad 19. sajandil. – Ida-Virumaa rahvakultuurist. 1992. Tallinn: Infotrükk, 27–43. (2., täiendatud trükk 2013, Rakvere – Tartu: Viru Instituut, 45–73.)

Populaarteaduslikud artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuidas esimesed tanu alla said ja mida nendest õppida. – Siluett 1968, sügis, lk 58–59.
  • Vikerkaareline seelik. – Siluett 1970, nr 1, lk 34–35.
  • Põll eesti rahvatraditsioonis. Siluett 1986, nr. 4, lk 48–50.
  • Kui vaarisad noored olid. – Siluett 1970, nr 4, lk 50.
  • Rahvuslikke ehteid. – Siluett 1985, nr 3, lk 48–50.
  • Üldlaulpeo 100 aasta juubeli eel ilmusid Aino Voolmaalt 1968.–1969. aastal rahvarõivakomplekte tutvustavad artiklid ajakirjas Nõukogude Naine (1968 nr 4, 9, 11, 12; 1969 nr 1, 4, 8, 10).

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti rahvakunst – Moskvas Kunstide Akadeemia Majas 1956–1957 (koostajad Aino Voolmaa, Linda Trees, Tiina Võti, Vilve Kalits)
  • 50 aastat Etnograafia Muuseumi – ENSV TA Etnograafia Muuseumis 1959 (rahvarõivaste osa koostaja)
  • Eesti rahvakunst – Tallinna Kunstihoones 1964 (koostajad Aino Voolmaa, Kalju Konsin, Hilja Sild, Tiina Võti, Eevi Saarde)
  • Eesti rahvakunst – Soome Rahvusmuuseumis 17.–23.05.1967
  • Eesti rahvarõivad – ENSV Riiklikus Etnograafiamuuseumis 1975
  • Eesti rahvarõivad – Eesti Ajaloomuuseumis 19.03.–13.06.1982; NSV Liidu Rahvaste Riiklikus Etnograafiamuuseumis Leningradis 22.10.1983–15.01.1984; Võru Koduloomuuseumis 10.02.1984–23.05.1984

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Esivanemate varandus. Rahvateaduslik teatmik. 1993. Toim Anne Vaserik. Tartu. Lk 148; Toivo Sikka. In memoriam Aino Voolmaa. – Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat XLIV. 2000. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 307–310.
  2. Ekspeditsioonid läänemeresoome muinasmaale: Eesti etnograafide vepsa välitööde päevikud (1962–1969). 2019. Koostaja Indrek Jääts. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, lk 55–83.