Salu-siumari
| Salu-siumari | |
|---|---|
 Salu-siumari Actaea spicata | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Tulikalaadsed Ranunculales |
| Sugukond |
Tulikalised Ranunculaceae |
| Perekond |
Siumari Actaea |
| Liik |
Salu-siumari |
| Binaarne nimetus | |
|
Actaea spicata L. | |
Salu-siumari (Actaea spicata) on tulikaliste sugukonda siumarja perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvapäraselt on salu-siumarja kutsutud: ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari.
Vanemas kirjanduses on taime nimetatud "Christophi rohuks".[1] Samasugust nime on ta kandnud paljudes euroopa keeltes.[1] Nimetus pärineb keskaja kaitsepühaku nimest, kes kaitses võlureid, aardeotsijaid ja katkutõbiseid.[1] Usuti, et siumari kaitseb katku eest.[1]
Levila ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]
Levinud peaaegu kogu Euroopas ja ka Lääne-Siberis. Hiinas esineb lähedane liik.
Eestis tavaline, kuid ei esine kuskil massiliselt, saartel haruldane. Kasvab mandriosa leht- ja segametsades ning puurühmade all puisniitudel.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Taime kõrgus 50 cm. Kahelikolmetised pikarootsulised lehed on suured. Erinevalt enamikust tulikalistest on salu-siumarjal kroonlehed, kuigi need on 4–6 kitsad ja tagasihoidlikud. Tolmukaid palju, emakaid üks. Õitseb juunis-juulis.
Viljaks mahlakad, paljuseemnelised, marjataolised, läikivad kukkurviljad, mis on algul rohelised ja hiljem mustad. Kuni 1 cm pikkused piklikud viljad asuvad vartel kobaratena. Salu-siumarja augustis valmivad viljad on väga mürgised.
Kõik taime osad lõhnavad ebameeldivalt.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Salu-siumari andmebaasis eElurikkus
