Abraham a Sancta Clara

Allikas: Vikipeedia
Abraham a Sancta Clara

Abraham a Sancta Clara ehk Abraham a Santa Clara (Johann Ulrich Megerle; 2. juuli 1644 Kreenheinstetten Meßkirchi lähedal – 1. detsember 1709 Viin) oli katoliiklik vaimulik, jutlustaja ja kirjanik, augustiinlane-paljasjalgne.

Teda peetakse barokiaja tähtsaimaks saksakeelseks katoliiklikuks jutlustajaks ning kirjanikuks. Ta paistis silma ebaharilikult sõnaosava ja fantaasiarikka keelekasutusega.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Sünnimaja Kreenheinstettenis

Orduteenistus, kirjanduslik tegevus ja surm[muuda | muuda lähteteksti]

Abraham a Sancta Clara veetis elu viimased kümnendid oma ordu teenistuses. Kloostris Münzgrabeni ääres Grazis oli ta 1686. aastast prior ja hiljem provintsiaal. See oli tema kirjandusliku tegevuse kõrgaeg ja ta oli paljudes kloostrites ja kirikutes pidu- ja külalisjutlustaja.[1] Ordu esindajana käis ta korduvalt Roomas (1686, 1689, 1692) ning avaldas lisaks jutluste kogumikele ja narrikirjanduse paladele oma peateose, artiklite, jutluste ja luuletuste kogumiku "Judas, der Ertz-Schelm" ("Peakelm Juudas"; neli osa 1686, 1689, 1693 ja 1695). Alates 1690. aastast juhatas Abraham a Sancta Clara Viinist augustiinlaste-paljasjalgsete Saksa-Böömi orduprovintsi. Aastal 1697 sai ta kirikliku haldusametnikuna tiitli definitor secundus.

Mitmesugused ametid ning jätkuv jutlustamine ja kirjanduslik tegevus hakkasid talle tervise peale, lisaks põdes ta aastaid podagrat. Ta suri 1. detsembril 1709 65-aastasena ja ta maeti Viini Augustinerkirche ordukrüpti.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

"Etwas für Alle" – tiitelleht ja tiitligravüür

Abraham a Sancta Clarat peetakse kõige jõulisema keelega kristlikuks jutlustajaks 17. sajandi saksa keelemeheks. "Kirjandusteadlased näevad selles ordumehes saksa kirjakeele tegelikku rajajat."[2] Ta kasutas oma jutlustes alati satiirilis-drastilisi kirjeldusi ja koomilisi efekte. Barokkstiilis ei hoolitud lühidusest, vaid mõttekäiguga vähe seotud õpetatuse demonstreerimisest, lugudest, mõistujuttudest ja sõnamängudest.

Preestrina kirjutas ta põhiliselt hingehoidlikel eesmärkides. Teoste tiitellehtedel ja eessõnades märgib ta sageli, et tema eesmärk on inimeste hingeõnnistus. Mõeldes õndsuslooliselt, seostab ta kõiki inimeste tegevusi lunastuse või patuga. Kõlblusõpetuses ta kas kiidab pühakutes kehastunud kristlikke voorusi või piitsutab pahesid.[3] Oma aja vaimus jutlustas Abraham a Sancta Clara ka juutide vastu.[4]

Abraham a Sancta Clara teoste ja jutluste menu rajanes ka sellel, et ta võttis arvesse oma kuulajate ja lugejate tegelikku elu, nagu näiteks raamatus "Etwas für alle", kus ta demonstreerib inimeste tegevuse vaatlemist ja hindamist nende tegelikus korras ja kutsub sellele üles. Abrahami päritolu alamast seisusest tegi ta kuulajatele usutavaks.[2].

1680–1683[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjutama hakkas ta 1679. aasta katku muljete mõjul. Kirjutises "Merck's Wienn! Das ist: des wüthenden Tods umständige Beschreibung" (1680) kujutas Abraham a Sancta Clara surma tollase populaarse surmatantsu allegooria kaudu. Ka tema teise kirjutise "Lösch, Wienn!" (1680) ajend ja teema oli katk; seal kutsus Abraham a Sancta Clara ellujäänuid üles kustutama surnute puhastustule piinu oma palvetega. Kolmas kirjutis "Große Todtenbruderschaft" (1681) käsitles veel kord kõiki võitva surma teemat.

Viini piiramine türklaste poolt inspireeris Abrahami kirjutama kirjutist "Auff, auff, ihr Christen! Das ist: eine bewegliche Anfrischung der christlichen Waffen wider den türkischen Blutegel" (1683), milles Türgi ajaloo ja kultuuri kirjeldused vaheldusid üleskutsetega võitluseks, ühtsuseks ja patikahetsuseks. Selle teose eeskujul kirjutas Friedrich Schiller teoses "Wallensteins Lager" kaputsiinlaste jutluse.

1684–1710[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatu "Neueröffnete Welt-Galleria" tiitelleht (1703)

Abraham a Sancta Clara avaldas juhukirjutiste kogumiku pealkirjaga "Reim dich oder ich lis' dich" (1684); seejärel põhendus ta nõudlikumale ettevõtmisele, millega ta tegeles kümme aastat ja mis ilmus neljas köites pealkirjaga Judas der Erzschelm" (1686–1695): Juudas Iskarioti apokrüüfiline elulugu moodustas punase niidi läbi paljude jutlusetaoliste satiiriliste, humoristlike ja moraliseerivate vaatluste.

Samal ajal kirjutas Abraham katoliikliku moraali õpiku "Grammatica Religiosa" (1691), mis oli tema loomingus viimane katse kirjutada pikemat teost. Kõik ülejäänud teosed on üksikute luuletuste, vaatluste ja jutluste kogumikud: "Etwas für Alle" (1699), "Sterben und Erben" (1702), "Neueröffnete Welt-Galleria"' (1703), "Heilsames Gemisch-Gemasch" (1704) ja "Huy! und Pfuy! der Welt" (1707) on seisustekirjandusse kuuluvad tekstiga pildiraamatud nagu Sebastian Branti "Das Narrenschiff", mis oli teose "Narren-Nest" (1710) otsene eeskuju. Teosed "Grammatica Religiosa" ja "Judas der Erzschelm" pühendas Abraham a Sancta Clara oma sõbrale Altenburgi abtkonna abtile Raymundus Regondile.

1710–1714[muuda | muuda lähteteksti]

Abraham a Sancta Clara kaks viimast raamatut ilmusid pärast tema surma: raamau "Wohlangefüllte Weinkeller" (1710) koostas autor oma viimse haiguse ajal[5]. Viimase raamatu "Besonders meublirt und gezierte Todten-Capelle oder allgemeiner Todten-Spiegel" (1710) olevat ta kirjutanud surma eel. Seal tuli ta tagasi surma teema juurde.

Tema kirjanduslikust pärandist anti välja: "Abrahamisches Bescheidessen" (1717), "Abrahamische Lauberhütt" (3 köidet, 1721–1723) ja "Abrahamisches Gehab dich wohl!" (1729). Kogumik "Geistlicher Kramerladen" (1719) sisaldab Abrahami juba varem eraldi trükitud jutlusi, "Mercurialis oder Wintergrün" (1733) on võltsing ja "Contifolium stultorum in Quarto" (1709) omistati ekslikult Abrahamile. Mõned teosed kirjutas Abraham pseudonüümide Gaudentius Hilarion, Hilarius von Freudenberg ja Theophilus Mariophilus all. Abraham a Santa Clara olevat kirjutanud ka mitu kaotsi läinud ladinakeelset müsteeriumi.

Märkused loomingu kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Gerhard Staguhn[6] märkis, et Abraham jättis niisuguse mulje, nagu protestante poleks olemas. Kui ta rääkis kristlastest, pidas ta silmas ainult kristlasi. Kui ta rääkis täiesti möödaminnes "puhtast Lutherist" (sauberen Luther) järgnes pisut allpool pilkav märkus, et ta peab silmas kulti (Saubär).

Abrahami jutlustes oli küll palju "veritsevaid, pisarates ja kõnelevaid pühakukujusid", kuid ta oli loodusteaduslikult haritud ja eelistas astroloogiale astronoomiat ja alkeemiale keemiat. Ta soovitas aru teritamiseks lugeda. Ta astus välja meelitavate õukondlaste ning suurte isandate kasuks kohtumõistmise vastu.

Abrahami järgi on naised toonud maailma palju õnnetust, sellepärast on parem neist eemale hoida. Veel sagedamine agiteerib ta "rahaahnete" juutide vastu: "Seal sekkub tema kõnedesse fanaatiku range toon." Abraham a Sancta Clara juudiviha, mida natsionaalsotsialism hindas, jätavad tänapäeva valimikud välja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Walter Hubbuch. Reisende folgen Abrahams Spuren. – Schwäbische Zeitung, 9. september 2011.
  2. 2,0 2,1 http://www.erzbistum-freiburg.de/html/abraham_a_sancta_clara.html?&stichwortsuche=a+Santa+Clara
  3. http://www.pohlw.de/literatur/sadl/barock/abraham.htm
  4. http://www.literaturknoten.de/philosophie/a/abraham/2_abraham.html
  5. Wilhelm Scherer: Megerlin, Johann Ulrich. Allgemeine Deutsche Biographie (ADB). Band 21, Duncker & Humblot, Leipzig 1885, S. 178–181.
  6. Gerhard Staguhn: Gestorben muss seyn. Ein Porträt zum 300. Todestag des Wiener Augustiners; in: Die Zeit, Hamburg, Nr. 49, 26. November 2009, S. 102. Online verfügbar.