Aas-kurereha

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aas-kurereha
Geranium pratense - aas-kurereha.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Geraniales
Sugukond Kurerehalised Geraniaceae
Perekond Kurereha Geranium
Liik Aas-kurereha
Binaarne nimetus
Geranium pratense
L.
Õis

Aas-kurereha (Geranium pratense) on taimeliik kurerehaliste sugukonna kurereha perekonnast.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Aas-kurereha on mitmeaastane, tugeva kasvuga paljuvarreline taim kõrgusega 30–90 cm. Lehed on karekarvased, seitsmeti sõrmlõhised. Kroonlehed sinised (punakate soontega), kuni 2,5 cm pikad ja 1,5 cm laiad. Õieraod rohkete näärmekarvadega.

Välimuselt on kõige sarnasemad teised suurekasvulised kurerehaliigid, soo- ja mets-kurereha, ent nende õied on punakad või lillakad ning lehed pole nii sügavalt lõhestunud.[1]

Kasvukohad ja levik[muuda | muuda lähteteksti]

Looduslik üldlevila piirdub Euraasiaga, Ameerikas tulnukana. Eestis tavaline mandriosas, saartel haruldasem, Hiiumaalt pole uuemal ajal leitud. [2]

Aas-kurereha kasvab niisketel ja kuivadel niitudel ja puisniitudel, metsaservadel, sihtidel, kraavikallastel, jäätmaadel.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Peetakse heaks meetaimeks. Kariloomad söövad teda pigem heinana kui värskelt.

Rahvapärased nimetused[muuda | muuda lähteteksti]

Aas-kurereha on Eestis laialt levinud taim, sellepärast kuuluvad temale peaaegu kõik nimetused, millega märgitakse rahva keskel kurerehasid. Levinud nimetus on pistirohi ja selle mitmesugused teisendid. Pistirohu nimetus tekkinud sellest, et taime kasutatakse pistihaiguse puhul ravimtaimena: keedetakse ummukses teed, torgitakse vilja terava otsaga seda kohta, kus on pistja või süüakse taime seemneid. [3]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Reier, Ülle (2010). Kurerehalised - Geraniaceae. Eesti taimede määraja. 3. tr.. Tartu: EMÜ. Lk 184-185. 
  2. "Geranium pratense — aas-kurereha". Eesti taimede uue levikuatlase tööversioon, 2019.
  3. Vilbaste, Gustav (1993). Eesti taimenimetused. Tallinn: Emakeele seltsi toimetised nr 20. Lk 336-337.