1992.–1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

1992.-1993. aasta konstitutsioonikriis Venemaal oli 1992.-1993. aastal Venemaal kestnud poliitiline ja konstitutsiooniline kriis täidesaatva võimu (president Jeltsin) ja seadusandliku võimu (Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress) vahel. Kriis kulmineerus 1993. aasta septembris ja oktoobris. 21. septembril 1993 andis Jeltsin välja seadluse (ukaasi) nr 1400 "Venemaa Föderatsiooni etapiviisilisest konstitutsioonilisest reformist"[1]. Selle seadusega saadeti Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongress laiali. Uued parlamendivalimised määrati 12. detsembrile 1993. 22. septembril arutas Jeltsin peaminister Tšernomõrdiniga võimalust asendada Viktor Geraštšenko Keskpanga kohal Boriss Fjodoroviga. Tšernomõrdin kaitses Geraštšenkot.

Kohe pärast seadluse nr 1400 väljakuulutamist kokku tulnud Konstitutsioonikohus kuulutas seadluse ja Jeltsini pöördumise Venemaa kodanike poole konstitutsioonivastaseks ning juhtisid tähelepanu sellele, et nad annavad aluse Jeltsini tagandamiseks. Ülemnõukogu hääletas Jeltsini tagandamise poolt ja andis volitused üle Rutskoile. Seejuures tuleb märkida et 23. oktoobril kell 10 alanud erakorralisel rahvasaadikute kongressil puudus kvoorum: selle saavutamiseks puudununud rahvasaadikute mandaadid lihtsalt tühistati[2]. Seejärel tagandati Kongressi erakorralisel istungil Jeltsin veel kord ametist ning tema kohustused läksid üle asepresident Aleksandr Rutskoile. Ülemnõukogu ja rahvasaadikute kongressi saadikud ja nende pooldajad isoleeriti miilitsa ja sõjaväe poolt hoonesse ja selle juures olevale väljakule. Elutegevust tagavad kommunikatsioonid lõigati läbi. Esimese seadlusena "presidendi ametis" allkirjastas Rutskoi seadluse "Kriminaalvastutusest konstitutsioonilise korra rikkumise eest" ("Об уголовной ответственности за нарушение конституционного строя"). Seadlus nägi muu hulgas ette ka mahalaskmise[3]. 3. oktoobril murdsid Aleksandr Rutskoi ja Ruslan Hasbulatovi relvastatud pooldajad piiramisrõngast läbi ning algasid Ülemnõukogu pooldajate kokkupõrked miilitsa ja sõjaväega. Rutskoi kutsus Ülemnõukogu rõdult miitingulisi üles moodustama salku ja vallutama "veel täna" tormijooksuga linnavalitsust ja Ostankinot; Hasbulatov kutsus üles "vallutama tormijooksuga Kremlit usurpaatori ja kurjategija Jeltsiniga" ja vangistama "kogu tema müüdava kliki maa alla". Seejärel hõivati Moskva linnapea büroo; üks ründajate juhtidest, kindral Albert Makašov deklareeris rahuoluga: "Ma vallutasime selle neetud linnavalitsuse! [...] Ja enam ei tule meie maale enam kunagi ei meere, ei peere, ei sööre, ei t..apäid!" ("ni merov, ni perov, ni serov ni h..ov!")[4]. 16:00 kirjutas Boriss Nikolajevitš Jeltsin alla seadlusele erakorralise seisukorra kehtestamisest Moskvas[5]. Kommunist Albert Makašovi juhtimisel püüti tormijooksuga vallutada telekompanii "Ostankino" hooneid. Hukkus 32 inimest.

Jegor Gaidar pöördus Jeltsini ja demokraatia pooldajate poole, kutsudes neid tulema oma relvadega kaitsma Moskva Kremli ja Moskva nõukogu, et "riik ei muudetaks taaskord aastakümneteks tohutuks koonduslaagriks"[6]. Venemaa TV edastas saateid salajasest kohast Moskva lähedal, mis oli ette nähtud tuumasõja puhuks. 4. oktoobril sisenesid Moskvasse Jeltsinile lojaalsed väeüksused. Jeltsin märkis oma 4. oktoobri hommiku pöördumises Venemaa kodanike poole:

Need, kes astusid üles rahumeelse linna vastu ja vallandasid veresauna, on kurjategijad. Kuid see ei ole ainult üksikute bandiitide ja pogrommitegijate kuritegu. Kõik, mis toimus ja seni veel toimub Moskvas, on eelnevalt planeeritud relvastatud mäss. Selle organiseerisid kommunistlikud revanšistid, fašistlikud peamehed, osa endiseid saadikuid, nõukogude esindajaid.
Läbirääkimiste suitsukatte all kogusid nad jõude, kogusid bandiitlikke salku palgasõdureist, kes on harjunud mõrvade ja omavoliga. Tühine punt politikaane üritas jõuga sundida peale oma tahtmise kogu riigile. Vahendid, mille abil nad tahtsid valitseda Venemaad, on paljastatud kogu maailmale. Need on: küüniline vale, äraostmine. Need on munakivid, teravdatud raudvardad, automaadid ja kuulipildujad.
Need, kes vehivad punaste lippudega, kastsid taas kord Venemaa verre. Nad lootsid ootamatuse peale, selle peale, et nende jultumus ja pretsedenditu julmus külvavad hirmu ja segadust.[...]
Ma pöördun Venemaa kodanike poole. Relvastatud fašistlik-kommunistlik mäss Moskvas surutakse maha võimalikult kiire aja jooksul. Venemaa riigil on selle jaoks vajalikud jõud.[...]
Sügav kummardus teile.[7]

Ülemnõukogu hoone (Moskva Valge Maja) piirati ümber, seda tulistati tankimürskudega ning hoone süttis. Aleksandr Rutskoi kasutas Ehho Moskvõ ajakirjaniku satelliittelefoni, et kutsuda üles lendureid viivitamatult tulema appi Ülemnõukogu hoone juurde demokraatia ja hukkuvate inimeste kaitseks, väites, et eelneval päeval olevat Ostankino juures "rahumeelsel demonstratsioonil" tapetud üle 300 inimese[8]. Samuti kontakteerus Rutskoi Konstitutsioonikohtu esimehe Valeri Zorkiniga. Tsitaat:

Kas tõesti ei saa sa aru, et me oleme elavad tunnistajad? Ellu nad meid ei jäta! Ma palun sind, helista saatkonda.[...] Ma anun sind, Valera, sa oled ju usklik. Sa saad ju aru, j... tvoju mat! [...] Ma palun sind: helista välisriikide saatkondadesse![9]

Kokku hukkus kriisi käigus üle 100 inimese. 4. oktoobri pärastlõunal alistusid opsoitsionäärid pärast läbirääkimisi grupiga Alfa, mis oli Jeltsinilt saanud käsu vallutada hoone tormijooksuga. Ülemnõukogu juhid eesotsas Aleksandr Rutskoi ja Ruslan Hasbulatoviga arreteeriti. Venemaa Föderatsiooni Konstitutsioonikohtu esimees Zorkin sunniti mõne päeva pärast tagasi astuma (Jeltsini administratsioon olevat vastasel korral ähvardanud avada tema vastu kriminaalasja "õigusliku aluse loomisest Hasbulatovi-Rutskoi ekstremistliku tegevuse jaoks"). Pärast Ülemnõukogu vallutamist olevat Rutskoi kabinetist leitud seadlus selle kohta, kes tulevat viivitamatult arreteerida, Valgesse Majja toimetada ja kellega tuleks arved õiendada. Nimekirjas olid muu hulgas Tšernomõrdin, Filatov, Lužkov, Tšubais, Kozõrev, Šumeiko, Koržakov, Barsukov, Kostikov, Poltoranin - kokku 19 inimest[10].

Kogu täidesaatev ja seadusandlik võim koondus pärast mässu mahasurumist kuni uue parlamendi valimisteni Jeltsini ja Venemaa valitsuse kätte.

Presidendi seadlusega keelati erakorralise seisukorra ajaks kõik organisatsioonid, mis olid osalenud relvastatud mässus, samuti opositsioonilised väljaanded.

Hiljem alustas Jeltsin kõikide tasandite nõukogude laialisaatmist.

5. oktoobril avaldas 42 kirjanikku Izvestijas avaliku kirja "Kirjanikud nõuavad valitsuselt otsustavaid samme". Seal nõutakse muu hulgas:

"1. Igat liiki kommunistlikud ja natsionalistlikud parteid, rinded ja ühendused tuleb laiali saata ja keelustada presidendi seadlusega.
2. Kõik sõjaväestatud, aga seda enam relvastatud ühendused ja grupeeringud tuleb välja selgitada ja laiali saata (kriminaalvastutusele võtmisega, kui selleks kohustab seadus).
3. Seadusandlus, mis näeb ette ranged sanktsioonid fašismi, šovinismi, rassilise vihkamise, vägivallale ja julmusele üleskutsumise eest, tuleb lõpuks välja töötada. Prokurörid, uurijad ja kohtunikud, kes soosivad seda laadi ühiskondlikult ohtlikke kuritegusid, tuleb viivitamatult töölt vallandada.
4. Pressiorganid, mis päevast päeva õhutavad viha, kutsuvad üles vägivallale ja on meie arvates ühed peamistest toimunud (ja paljude tulevaste potentsiaalsete) tragöödiate organisaatoritest ja süüdlastest, sellised, nagu Den, Pravda, Sovetskaja Rossija, Literaturnaja Rossija (aga ka teleprogramm 600 sekundit) ning rida teisi, tuleb edaspidi kuni kohtumenetluseni sulgeda.
5. Venemaa seaduslikule võimule allumisest keeldunud nõukogude võimuorganite tegevus tuleb peatada.
6. Me kõik ühiselt ei tohi lubada, et kohus Moskva verise draama organisaatorite ja osavõtjate üle saaks samasuguseks häbiväärseks farsiks, nagu "kohus GKTšP üle".
7. Tunnistada ebalegitiimseks mitte ainult rahvasaadikute kongress, Ülemnõukogu, vaid ka kõik nende poolt moodustatud organid (sh Konstitutsioonikohus)."[11]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]