1974. aasta Kreeka vabariigi referendum
 | Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Märts 2024) |
8. detsembril 1974 peeti Kreekas referendum, millega otsustati vabariigi jätkumise poolt.[1]
21. aprillil 1967 toimus Kreekas sõjaväeline riigipööre ja algas kolonelide diktatuur. Kuningas Konstantinos II algselt vastumeelselt toetas riigipööret, kuid hakkas koheselt kavandama ka vastupööret talle ustavate sõjaväeüksustega. 13. detsembril 1967 toimunud vastupööre kukkus aga läbi, mispeale põgenes kuningas koos perekonnaga Itaaliasse. Sõjaväehunta juht kolonel Georgios Papadopoulos nimetas seejärel ilma kuninga heakskiiduta tema ametikohustusi täitma regendi, kelleks oli algselt armeekindral Georgios Zoitakis. 21. aprillil 1972 aga saatis Papadopoulos Zoitakise erru ja nimetas iseenda regendiks.
Merevägi oli aga endiselt valdavalt monarhistlik, 25. mail 1973 oli planeeritud huntavastane ülestõus, kuid hunta sai sellest teada ja surus selle ennetavalt maha, samas kaptenleitnant Nikolaos Pappas, hävitaja Velos (D16) kapten, siiski osales mässus - olles Türreeni meres teiste NATO laevadega patrullis, seilas Velos Rooma ning Pappas koos 6 ohvitseri ja 25 allohvitseriga palusid Itaalias poliitilist varjupaika. Seepeale tagandas Papadopoulos kuninga ja 1. juunil kuulutas Kreeka presidentaalseks vabariigiks, nimetades iseend presidendiks. Selle kinnitamiseks otsustas hunta korraldada 29. juulil 1973 rahvahääletuse.[2] Rahvahääletusel hääletas 78.57% valijatest uue riigikorra poolt.[3]
Peale sõjaväehunta langemist sai 24. juulil 1974 Kreeka peaministriks Konstantinos Karamanlis. Kuna eelmine referendum oli toimunud hunta kontrolli all, otsustas ta korraldada uue referendumi. Kuningas Konstantinos II ei lubatud tagasi tulla Kreekasse valimiskampaaniat tegema, kuid tal lubati pidada telepöördumine rahvale Londonist.
Poliitilised parteid ei osalenud referendumi kampaanias teledebattidel, kuigi enamikel neist olid kindlad sümpaatiad - vasakpoolsed (PASOK, EK-ND, EA) olid vabariigi toetajad, EDE (endised junta toetajad) monarhistlik. Karamanlis palus 23. novembril oma parteil (Uus Demokraatia) jääda neutraalseks.
| Valik | Häälte arv | % |
|---|---|---|
| Vabariik | 3 245 111 | 69.18 |
| Monarhia | 1 445 875 | 30.82 |
| Kokku kehtivaid hääli | 4 690 986 | 100.00 |
| 99.39 | ||
| Kehtetuid hääli | 28 801 | 0.61 |
| Kokku hääli | 4 719 787 | 100.00 |
| Valimisaktiivsus | 6 244 539 | 75.58 |
Kreeta hääletas tugevalt vabariigi poolt (90%), ka Thessaloniki (80%) ja Ateena (75%). Rhodopes jäi napilt peale monarhia (50.54%), Lakoonia oli kõige suurema monarhia toetusega (59.52%).
Karamanlis tervitas referendumi tulemust: "Täna lõigati rahva kehast välja vähkkasvaja" ("ένα καρκίνωμα αποκόπηκε σήμερα από το σώμα του έθνους").[4] Ametisolev president, kindral Faedon Gizikis astus tagasi, Karamanlis tänas teda eravisiidiga ja kirja teel teenetest riigile, 18. detsembril 1974 valis parlament Uue Demokraatia parlamendiliikme Michail Stasinopoulose ajutiseks presidendiks kuni uue põhiseaduse väljatöötamiseni.
Veebruaris 1988 kritiseeris tulevane peaminister Konstantinos Mitsotakis referendumi läbiviimist, öeldes, et kuigi ta oli vabariiklane, ei viidud referendumit läbi õiglaselt. See väljaütlemine kutsus esile Kreekas suure kriitika. Kuni oma elu lõpuni nimetas ta kukutatud Konstantinos II mitmes intervjuus kuningaks.
Aprillis 2007 korraldatud ajalehe To Vima küsitluses pooldas Kreekas monarhia taastamist vaid 11.6% vastanuist.
- ↑ Roberts, Steven V. (9. detsember 1974). "Greeks Reject Monarchy By Wide Margin of Votes". New York Times. Vaadatud 27. märtsil 2024.
- ↑ Shuster, Alvin (2. juuni 1973). "Monarchy Ended as Greek Regime Sets Up Republic". New York Times. Vaadatud 27. märtsil 2024.
- ↑ 3,0 3,1 Nohlen, Dieter; Stöver, Philip (2010). Elections in Europe: A data handbook (inglise). Nomos. Lk 838. ISBN 978-3-8329-5609-7.
- ↑ Kollias, Konstantinos (1984). Βασιλεύς και Επανάστασις 1967 (kreeka). Ateena. Lk 115.