Söekaevurid

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Žerminaal)
Jump to navigation Jump to search
Söekaevurid
First page GERMINAL.jpg
Prantsuse esmatrüki tiitelleht
Originaal­pealkiri Germinal
Autor Émile Zola
Tõlge J. Semper (1928)
Päritolumaa Prantsusmaa Prantsusmaa
Keel prantsuse
Sari Les Rougon-Macquart
Žanr naturalistlik romaan
Kirjastaja G. Charpentier (originaal)
Noor-Elu (eesti keeles)
Ilmumisaeg 1885 (originaal)
1908–1910 (eesti keeles)
Lehekülgi 482
ISBN 9985200675
(1998. a trükk)
Eelnev raamat La Joie de vivre
Järgnev raamat L'Œuvre

"Söekaevurid" (ka "Žerminaal") on Émile Zola 1885. aastal ilmunud naturalistlik romaan Prantsuse söekaevurite elust.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Noor mees Etienne Lantier saabub väiksesse Montsou kaevanduslinna. Ta tutvub kaevur Maheuga, kes leiab talle elukoha ja ka töö kaevanduses, kus töötab kogu linn: lapsed, noored, naised, mehed, vanurid. Töötingimused on aga kohutavad ja palk väike. Naiivne noor mees püüab vähese saadaoleva kirjavara kaudu oma sotsialistlikku mõtteviisi arendada. Lootuses töörahvale paremat elu välja võidelda hakkab ta rahvast mässule õhutama. Iseenese üllatuseks leiab Etienne laia toetajaskonna ning kuigi algul üritab Venemaalt pagenud kõige hävitamise usku anarhist Suvarin teda avaliku vägivalla eest hoiatada, saab tööliste mõõt pärast mitu kuud kestnud streikimist ja nälgimist täis ning nad hakkavad ikkagi laamendama, tapma ja varastama. Söekaevureid ohjeldama saadetud sõjaväelaste rühma mitmekordse eksimise tõttu jõuab rahvahulk märatseda mitmes lähikonna kaevanduses. Viimaks korrakaitsjatega kohtudes on rahvas juba joobunud kadakaviinast ning näpistavast näljast, ei karda seetõttu neid ning ronib lausa ise tääkide otsa. Korrakaitsjad küll üritavad püssidega sekkumisest viimse piirini hoiduda, ent olles täiesti vastu müüri surutud, lõpeb ühel hetkel sõdurite kannatus ning ülemalt käsku saamata avavad nad tule. Surma saab kümneid mehi, naisi, lapsi ja vanureid. Pärast sellist tragöödiat on rahvas streigis ja nälgimises pettunud ning loivab vastumeelselt varahommikul tööle. Suvarini korraldatud vandenõu tõttu langeb aga kaevandus sisse ning mõnikümmend söekaevurit jääb lõksu. Etienne ning tema armastatu Catherine põgenevad koos tulvavee eest. Viimases, kõige kõrgemas kaevanduskäigus aga kohtuvad nad Catherine'i mehe Chavaliga, kes armunuid sõimab ning südamerahuga oma allesjäänud võileibu nosib. Mingil hetkel saab Etienne'i mõõt täis ning ta purustab Chavali pea suure kivilahmakaga. Koos Catherine'iga talub ta seejärel pea 20 päeva kõrvetavat nälga, viimasel päeval nad armatsevad. Peatselt Catherine sureb. Lõpuks jõuavad päästjad kõrvalkaevanduse käigu kaudu vaimselt juba alla andnud Etienne'ini. Etienne taastub ning lahkub pettununa linnast. Ta on nõus sõbra kutsel minema Pariisi ning hakkab kaevurite heaks tööle internatsionaalis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]