Šariaat Iraanis

Šariaat on Iraanis kasutatav normide kogu, mille järgi inimesed käituvad.

Šariaadi kasutuselevõtt Iraanis

1. aprillil 1979 kuulutati Iraan islamivabariigiks. Islamiäärmuslased valitsevad Iraanis alates šahhi lahkumisest. Tänu šahhi kukutamisele said islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks muuta. Alates vabariigi ajast islamiseeriti Iraanis järjest enam ka avalik ja eraelu. Selle alla kuulub osavõtt reedestest palvustest mošeedes, alkoholikeeld, lubamatud seksuaalvahekorrad ja ka sugude eraldatus koolides ning avalikes kohtades. Tollal tegeles naine ideaalis vaid kodu ja lastega.

Seadusesätetena kasutatakse koraani rohkem kui kuuest tuhandest salmist ainult mõndsadat. Sellepärast võetakse õigusemõistmise aluseks Sunna. Iraan on klassikalise šariaadisüsteemiga riik, seetõttu on šariaadil tugev mõju õigussüsteemile. Šariaat sisaldab perekonna- ja kriminaalõigust, mõnikord ka isiklikke uskumusi.

Iraan tänapäeval

Iraani medresetes (usukoolides) õpetatakse ainult selliseid aineid, mis on seotud klassikalise islami usuteadusega. Peamine aine on fikh, mis tegeleb islamiseaduse uurimisega. Fikh’i põhiallikas on šariaat. Enamikule eluvaldkondadele on Iraanis antud usuline tähendus, seega ei ole šariaadis kirjas ainult religiooni puutuv, vaid ka poliitilised ja juriidilised aspektid.

Islamiseaduste järgi käitumine on paljude muslimite jaoks pigem väline rutiin kui sisemine veendumus. Iraani puhul on huvitav, et igapäevane elu pealinnas erineb suuresti provintsi omast. Meeste ja naiste vaheline suhtlus on Iraanis rangelt keelatud, seega ei ole lubatud ka süütuim kehaline kontakt avalikus kohas. Isegi vastassoo esindaja kõrvale istumine on tabu, kui ta ei ole lähisugulane. Väliselt näib meeste vahel olevat suurem lähedus kui naise ja mehe vahel. Meeste lähedus on tavaline, nad suudlevad üksteist põsele ja otsaesisele ning käivad tänaval käest kinni. Nii demonstreeritakse sõprust, ustavust ja hierarhilisi suhteid. Homoseksuaalsus on lubamatu. Iraani noorte seas on karmid islamiseadused murenemas. Tänapäeval võib kohata noori Iraani naisi, kes värvivad huuli ja suitsetavad, mõnes Iraani piirkonnas on vastassugupoolte vahel vaba suhtlus.

Paljud noored Iraanis loodavad, et karmid islamiseadused leevenevad ja maailm avardub. Tihti ei järgita kodus enam islamiseadusi. Tänu oma vanemate vabameelsusele võivad mõned noormehed endale sobiva aja ja meelepärase naise abiellumiseks valida. Samuti lükatakse abiellumist edasi sanktsioonide ja majandusseisaku tingimustes. Üha rohkem levivad abieluvälised seksuaalsuhted, ka samasooliste vahel. Enamik aga abiellub väga noorelt ja kaaslase valivad neile vanemad. Tavaliselt pole noortel õigust sellel teemal kaasa rääkida, sageli ei kohtu abikaasad enne pulmi.

Mitmenaisepidamist esineb Iraanis tänapäeval harva. Seda võimalust kasutavad ainult rikkad mehed, kellel on selline võimalus. Teistel seda võimalust pole, sest kõiki naisi peab võrdselt kohtlema. Tänapäeval saab abielulepingusse panna klausli, mis keelab mehel võtta teist naist. Lahutus, mis varem oli ainult ühepoolne naisest lahtiütlemine, on tänapäeval reguleeritud, naistel on nüüd lihtsam lahutust algatada. Lahutus peab toimuma kohtusaalis. Islami seadustes on sätestatud ka nn ajutine abielu, mis kestab paarist tunnist mõne kuuni. See kehtestatakse pooltevahelise lepinguga, kui mulla selle heaks kiidab. Lepingut võib kehtestada ainult siis, kui naine ei ole enam süütu. Ajutine abielu on püsima jäänud, sest selles nähakse leskedele legaalse seksuaalelu võimaluse andmist. Iraanis on abielu rikkuva naise karistuseks kividega surnuks pildumine.