Üldküsilause
Üldküsilause on küsilause, mis vormistab küsimust väite tõelevastamise kohta ning ootab jaatavat või eitavat vastust.
Vorm
[muuda | muuda lähteteksti]Kõige sagedasemad viisid maailma keeltes üldküsilause vormistamiseks on intonatsioon, kliitik või partikkel või küsijätk, verbiafiks ja sõnajärg.[1][2] Tihti on ühes keeles mitu varianti üldküsilause moodustamiseks ja need võivad ka ühe lause sees kombineeruda, näiteks kasutades nii partiklit kui ka intonatsiooni.
Intonatsiooni puhul võib küsilause tunnuseks olla lause lõpus tõusev toon, eriti kui väitlauses on tavaline lõpus langev toon. Kirjalikus keeles väljendatakse küsilause intonatsiooni küsimärgiga. Eriline intonatsioon on paljudes keeltes üks (üld)küsilause väljendamise viisidest ja mõnes keeles, nagu jukateegi keeles, on see ainus viis üldküsilauset väljendada.[1]
Partikliga üldküsilauseid saab enamasti jagada partikli asukoha järgi kolmeks: lause alguses, lause lõpus või lauses teisel kohal. Näiteks mandariini keeles on lauselõpuline partikkel ma, nt nǐ lái ma? ’Sa tuled või?’. Kliitikud võivad liituda kas lause esimese või viimase elemendi külge või fookuses oleva elemendi külge.[1] Näiteks soome keeles liitub küsiv kliitik -ko/kö lause esimese sõna külge, milleks on üldküsilauses finiitne verb, nt Syötkö kalaa? ‘Kas sa sööd kala?’. Küsijätkud võivad olla lause alguses või lõpus, need on tihti mitmesõnalised, nagu isnt’t it ‘kas pole’, aga ka right? ‘onju’. Inglise keeles on küsijätk tavaliselt väitele vastupidise kõneliigiga[1], nt It isn’t poisonous, is it? ‘See pole mürgine, ega ju?’.
Verbiafiksiga üldküsilause märkimine on harvem.[1] Seda esineb näiteks grööni keeles, nt nerivutit ’Sa sööd’ vs. nerivit? ’Kas sa sööd? ja neripput ’Nad söövad’ vs. nerippat? ’Kas nad söövad?’.[3] Siin võib esineda kas küsiva morfeemi lisamine või väitva morfeemi eemaldamine.[4]
Sõnajärje muutmise puhul tõstetakse tavaliselt verbiline või abistav sõna lause algusesse või lõppu. Kuigi seda esineb mitmes tuntud Euroopa keeles, nagu inglise ja saksa keeles, esineb seda üldiselt vähestes keeltes.[1][2] Näiteks inglise keeles She is here. ‘Ta on siin.’ vs. Is she here? ‘On ta siin?’ ja saksa keeles Sie ist hier. ‘Ta on siin.’ vs. Ist sie hier? ‘On ta siin?’.
Erijuhud
[muuda | muuda lähteteksti]Lisaks neutraalsele üldküsilausele võib eristada ka fookustatud üldküsilauset, oletusküsilauset ja kahtlusküsilauset. Fookustatud üldküsilausega oodatakse vastust ühele fookustatud osale, mitte tervele väitele. Seda võib märkida partiklitega, nt eesti keeles ka, -gi/-ki, just, pigem, fookuse all oleva osa lause lõppu tõstmisega või suulises kõnes rõhuga.[2] Näiteks Kas sa tuled koju pärast kella kolme?.
Oletus- ja kahtlusküsilauses vihjatakse sellele, kas küsija peab tõenäolisemaks jaatavat või eitavat vastust. Oletusküsilause puhul oodatakse väitega nõustumist ja seda vormistatakse kas küsijätkuga, nt Sa tuled homme, eks ju?, või tõenäosust ja järelduslikkust väljendavate partiklitega, nagu ju, -gi/-ki ja järelikult, nt Kas sa tuled ikka homme?.[2] Kahtlusküsilause puhul oodatakse väitega mitte nõustumist ja seda vormistatakse sõnadega, mis esinevad enamasti ainult jaatavates või eitavates lausetes[2], nt Kas see juba valmis ei ole? on negatiivne lause (See ei ole valmis), millele oodatakse positiivset vastuväidet (See on valmis), ja Kas maksab seal kontserdil käia? on positiivne lause (Kontserdil maksab käia), millele oodatakse negatiivset vastuväidet (Ei maksa käia). Need kaks on üldküsilause piirijuhtumid, sest oletusküsimust võib väljendada ka oletava(te) partikli(te)ga väitlausetega, nagu Äkki on tal õigus(?/.), ja kahtlusküsimus võib olla sarnane retoorilisele küsimusele.[2]
Eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti keeles saab üldküsilauset vormistada kahel peamisel viisil: kasutades erilist sõnajärge või lisades partikli või küsijätku lause algusesse või lõppu. Kuna intonatsioonis on liiga palju varieerumist, ei loeta seda eesti keeles üldküsilause vormistusviiside hulka.[2]
Üldküsilauset eristavas sõnajärjes tõstetakse finiitverb kas lause algusesse või lõppu, nt On sul raha? või Sul raha on?. Üldküsilause markerina saab kasutada lause alguses partiklit kas (kõige tüüpilisem vormistaja[2][4]) või ega, viimast ainult eitavas lauses, lause lõpus partiklit või~vä ning lause lõpus (harvemini ka alguses) küsijätke, nagu eks ole, kas pole, mis, ega ju, onju, jah.[2]
Mitut vormistusviisi võidakse kasutada koos, näiteks küsipartiklit koos sõnajärjega (Ega sul raha pole? või Oled sa tulemas vä?) või markerit nii lause alguses kui ka lõpus (Kas sul raha on vä? või Kas see pole siis mõjuv põhjus, mis?).[2] Üksinda esineb sõnajärje muutmine üldküsilause moodustamiseks kirjalikus keeles vähe, enamasti kasutatakse küsipartikleid.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 Kroeger, Paul (2005). Analyzing grammar: an introduction. Cambridge, UK ; New York: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-81622-9.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 Metslang, Helle (2023). Eesti grammatika. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 978-9916-27-449-1.
- ↑ Bjørnum, Stig (2003). Grønlandsk grammatik (taani). Nuuk, Greenland: Forlaget Atuagkat. ISBN 978-87-90133-14-6.
- 1 2 3 Metslang, Helle (2010). "Isepäine üldküsilause". Emakeele Seltsi aastaraamat 55. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus: 119–137.