Õiguspoliitika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Õiguspoliitika (ingl legal policy) on riigi- ja omavalitsusorganite teaduslikult põhjendatud, järjepidev ja süsteemne tegevus, et luua tõhus õigusliku reguleerimise mehhanism, tsiviliseerida õiguslike vahendite kasutamist selliste eesmärkide saavutamisel nagu inim- ja kodanikuõiguste ja -vabaduste kõige täielikum tagamine, distsipliini, seaduse ja korra tugevdamine, õigusriikluse kujunemine ja õiguskultuuri ning ühiskonna ja üksikisiku elu kõrge tase. Õiguspoliitika eesmärk on hallata riigi õigusliku arengu protsesse, suurendada korrapärast elu ja tõsta korralduse taset. [1]

Õiguspoliitika on õigustegevuse prioriteetide süsteem õigussfääris, mis põhineb põhiseaduse põhimõtetel ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidel ning leiab selle esmase väljenduse konkreetse riigi õigusaktides. Õiguspoliitika on vajalik riigi ja piirkonna täieliku ja tõhusa õigussüsteemi kujunemiseks.[1]

Õiguspoliitika kujundamine[muuda | muuda lähteteksti]

Õiguspoliitika kujundamises ja rakendamises osalevad suuremal või vähemal määral kõik, kes tegutsevad poliitilises ja juriidilises elus: alates riigi kõrgeimatest esinduskogudest, mis määravad õiguspoliitika strateegia, kuni taktikaid rakendavate juhtorganiteni ja üksikkodanikuni. Nende hulgas on eriline roll õigusloome- ja korrakaitseorganitel, kes õiguspoliitika põhisuundade kujundamise ja elluviimisega loovad seaduslikke nõudeid ning veenmis- ja sunnimeetodeid kasutades saavutavad nende rakendamise.[1]

Õiguspoliitika kujundamise protsessis määratakse kindlaks suhtekorralduse liigid, mille suhtes kohaldatakse õiguslikku regulatsiooni, kavandatakse õigusloometegevusi, seatakse režiimid eri suhete reguleerimiseks, seatakse ülesanded õiguskaitseorganitele, töötatakse välja kuritegevuse vastu võitlemise meetmed jne. Poliitika mõju seadusele avaldub eriti avalikus õiguses, mis peegeldab riigi koostoimet teiste avaliku elu subjektidega.[1]

Õiguspoliitika elemendid, näiteks isikuvabaduse tagamine ja vajadus riigi julgeoleku järele, võivad olla vastuolus. Mõnes aspektis võib õiguspoliitika aja jooksul märkimisväärselt muutuda.[2]

Justiitsministeeriumi vastutuse jaotus õiguspoliitika valdkonnas[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eraõiguses vastutab justiitsministeerium selliste õigusharude eest nagu pankrotiõigus, rahvusvaheline eraõigus, ühinguõigus, tsiviilõigus, tsiviilkohtu- ja täitemenetlusõigus.
  • Avalikus õiguse valdkonnas hõlmab justiitsministeerium haldusõiguse üldosa ja riigiõigust, sh riigi halduskorralduse, avaliku teenistuse, haldusmenetluse, andmekaitse, korrakaitse ja halduskohtumenetluse õiguslikud alused.
  • Õigusloome kvaliteedi valdkonnas vastutab justiitsministeerium vigadeta õigusloomeprotsessi väljatöötamise ja õigusaktide avaldamise eest, samuti tagab valitsusele esitatud seaduseelnõude tehnilise kvaliteedi, hindab nende mõju ja keelelist täpsust.[3]

Õiguspoliitika osakonna ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiülesanded

  • Riikliku õiguspoliitika seadusandluse kavandamine ja rakendamine riigiõiguse, haldusõiguse üldküsimuste, ministeeriumi pädevusse kuuluva haldusõiguse eriosa ning tsiviil-, kaubandus- ja ühinguõiguse, halduskohtumenetluse ja tsiviilkohtu valdkonnas, Euroopa Liidu õigusaktide järgimise tagamine, korraldamine ministeeriumi ja selle asutuste välissuhted ja välisabi koordineerimine;
  • Eesti ÕiguskeeleKeskuse korraldus.

Ülesannete täitmiseks rakendab õiguspoliitika järgmisi toiminguid:

  • Õiguspoliitika kavandamine ja rakendamine ning õigusloome arengusuundade analüüs;
  • Õiguse süstemaatilise väljatöötamise tagamine ja seadusandluse mõju analüüs;
  • Õigusaktide eelnõude väljatöötamine ja analüüsimine riigiõiguse, kaubandusõiguse, haldusõiguse üldküsimuste, ühinguõiguse, tsiviilõiguse ning sobiva valdkonna rahvusvahelise õiguse küsimustes;
  • Riigikogu otsuste eelnõude ja ministeeriumide seaduseelnõude analüüsimine ja kooskõlastamine;
  • Euroopa Kohtu lahendite ja kohtupraktika analüüsimine;
  • Õiguskeelepoliitika väljatöötamine ja õiguskeelelise abi korraldamine;
  • Seaduste terviktekstide koostamine;
  • Eesti Õiguskeele Keskuse tegevuse korraldamine;
  • Ministeeriumi ja selle organite välissuhete korraldamine ning välisabi koordineerimine.[4]

Osakonna juhtimine[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tööga osakonnas tegeleb osakonna juhataja, kes jälgib osakonna pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist.
  • Osakonna juhataja nimetatakse ametisse ja vabastatakse ametist ministri kantsleri määrusega.
  • Juhul kui osakonna juhataja puudub, asendab teda kantsleri poolt nimetatud teenistuja.

Osakonna juhataja ülesanded:

  1. Vastutamine osakonna poolt teostatud ülesannete õigeaegse ja korrektse täitmise eest ning andmine sellest aru kantslerile;
  2. Tööjaotus osakonnas ja koostöös üldosakonnaga osakonna juhendite koostamine osakonna nõunikele, talituste juhatajatele ja kontoritöötajatele;
  3. Kontrollimine osakonna tegevust ja tööplaani täitmist;
  4. Ettepanekute tegemine osakondade nõunike, talituste juhtide ja kontoritöö palgafondi jaotamise kohta.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Ю.В. Панченко, А.А. Петров, А.В. Деменишин. "Правовая политика: базовый курс". Vaadatud 09.10.2019.
  2. F. A. R. Bennion. "Understanding Common Law Legislation: Drafting and Interpretation".
  3. Justiitsministeerium. "Õiguspoliitika arengusuunad". Vaadatud 12.10.2019.
  4. 4,0 4,1 Riigi Teataja. "Õiguspoliitika osakonna põhimäärus". Vaadatud 13.10.2019.