Õigus olla mittekättesaadav
Õigus olla mittekättesaadav on töötaja õigusaktiga kaitstud voli loobuda töövälisel ajal, sh puhkuse kasutamisel, tööülesannete täitmisest ning hoiduda tööga seotud elektroonilisest suhtlusest, nagu telefonikõnedele, e-kirjadele või mistahes muudele sõnumitele vastamisest.[1]
Erinevate digitaalsete töövahendite kasutamine lihtsustab kaugtöövõimaluste rakendamist, kuid loob samas olukorra, kus töötaja on järjepidevalt tööandjale ja teistele töötajatele hõlpsasti kättesaadav. See tekitab konflikti töötaja tegeliku vaba aja kasutamise võimalusega, mis omakorda kahjustab pikas perspektiivis töötaja töövõimet ja ka töötervishoidu ning -ohutust.[1]
Õigus olla mittekättesaadav on läbipõlemise vältimiseks ja tööelu tasakaalu edendamiseks sätestatud näiteks Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Slovakkia ja Kreeka seadustes.[1]
Sõltumata seadusest, on paljud suurkorporatsioonid otsustanud õigust iseseisvalt töökorralduses rakendada. Autotootja Volkswagen oli üks esimesi tööandjaid Saksamaal, kes otsustas kehtestada õiguse olla mittekättesaadav. Nimelt võtsid nad juba 2011. aastal vastu digitaalsete seadmete kasutamise korra, mis kohaldus kõikidele töötajatele, sõltumata asjaolust, kas nad on kaugtöötajad või mitte. Eeskirja kohaselt võisid juhid ja kõrgemad tehnilised eksperdid kasutada nutiseadmeid igal ajal, samal ajal kui muude töötajate ligipääs tööandja serverile oli keelatud alates 18.15 kuni 7.00. Töötajaid said kasutada küll tööandja poolt antud nutiseadmeid, kuid neil puudus ligipääs tööalasele postkastile, sõnumitele või videokõnedele. Kord võimaldas teha erakorraliste projektide korral erandeid, kuid seda üksnes töönõukogu nõusolekul (nt töötaja osaleb rahvusvahelises projektis, millesse on kaasatud erinevates ajavööndites paiknevad töötajaid).[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 ""Õigus olla mittekättesaadav – töötajate uus õigus?", 27.04.2022, advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots&Co". Originaali arhiivikoopia seisuga 8.01.2023. Vaadatud 8.12.2022.