Laamtektoonika: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ZéroBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.1) (robot lisas: za:Banjgaiq goucauxlun
Tectonic plates map
2. rida: 2. rida:
[[Pilt:Laamtektoonika.jpg|pisi|Laamtektoonika Kagu-Aasias]]
[[Pilt:Laamtektoonika.jpg|pisi|Laamtektoonika Kagu-Aasias]]
'''Laamtektoonika''' on [[teooria]] ja õpetus [[litosfäär]]i [[laam]]ade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.
'''Laamtektoonika''' on [[teooria]] ja õpetus [[litosfäär]]i [[laam]]ade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.
[[Image:Tectonic plates Serret.png|thumb|300px|Tectonics plates (preserved surfaces) [http://mappamundi.free.fr/pageF.php Mappamundi]]]


Laamtektoonika kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad.
Laamtektoonika kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad.

Redaktsioon: 19. veebruar 2012, kell 00:31

Suurimad laamad ja nende nimed
Laamtektoonika Kagu-Aasias

Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest.

Fail:Tectonic plates Serret.png
Tectonics plates (preserved surfaces) Mappamundi

Laamtektoonika kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad.

Laamad liiguvad väga aeglaselt, alla 10 cm aastas. Ent kuna Maa on väga vana, siis on laamad ajaloo jooksul liikunud ikkagi vahel tuhandeid kilomeetreid. On juhtunud, et mitme tuhande kilomeetrise läbimõõduga laamad on täielikult teiste laamade alla sukeldunud ja hävinud.

Laamtektoonika tähendust geoloogiale võib võrrelda DNA avastamisega bioloogias või relatiivsusteooriaga füüsikas. Laamtektoonika loob aluse vulkanismi, maavärinate, mäetekke jms. mõistmiseks. Maa on ainus Päikesesüsteemi planeet, millel on laamad.

Laamtektoonikat mõistetakse mõnikord teadusharuna, mis tegeleb laamade ja muu sellisega. Vastava teadusharu nimi on tegelikult geotektoonika.

Laamtektoonika avastamine

Laamtektoonika rajajaks peetakse mitmekülgset saksa teadlast Alfred Wegeneri, kes avaldas aastal 1915 raamatu "Mandrite ja ookeanide päritolu", milles kirjeldas mandrite eraldumist ühest superkontinendist, mille ta aasta hiljem nimetas Pangaeaks.

Wegener ei olnud siiski esimene, kes arvas, et mandrid on aegade jooksul üksteisest eemale triivinud. Sarnaseid mõtteid tekitas Lõuna-Ameerika idaranniku ja Aafrika lääneranniku hämmastav sarnasus.

Tema hüpoteesi kinnitas ka asjaolu, et mõne väljasurnud looma fossiile leiti üksteisest kaugel asuvatel mandritel. Teooria põhjal ei olnud nendel kaugetel aegadel need mandrid üksteisest eraldatud ja ookean tekkis nende vahele alles hiljem.

Wegeneri hüpoteesi ei usutud ja lausa naeruvääristati. Teooria sai laialdase tunnustuse alles 1960ndatel, üle kolmekümne aasta pärast Wegeneri surma. Lõplikult kinnitas laamtektoonika õigsust ookeanipõhja süvapuurimine, millega tehti kindlaks, et ookeanipõhi on seda noorem, mida lähemal on ta ookeani keskahelikule.

Välislingid

Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA Mall:Link FA