Walter Bagehot

Allikas: Vikipeedia
Walter Bagehot

Walter Bagehot [ˈbædʒət] (3. veebruar 1826 – 24. märts 1877) oli briti ajakirjanik, majandustegelane ja esseist, kes kirjutas ulatuslikult valitsuse, majanduse ja kirjanduse teemadel.

Elu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bagehot sündis Inglismaal Somersetis Langportis pankuri perre. Ta õppis ülikoolis (University College London) matemaatikat ja 1848. aastal sai magistrikraadi moraalifilosoofias.[1] Bagehotile esitati kutse advokatuuri, kuid ta eelistas 1852. aastal minna tööle pere laevakompanii ja panga heaks.

Ajakirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1855. aastal asutas Bagehot koos sõbra Richard Holt Huttoniga ajakirja The National Review.[2] 1860 sai ta oma äia James Wilsoni asutatud ajalehe The Economist peatoimetajaks. Seal töötatud seitsmeteist aasta jooksul laiendas Bagehot The Economisti poliitikakajastust ja suurendas ajalehe mõju poliitika kujundajate hulgas.

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

1867. aastal kirjutas Bagehot raamatu "The English Constitution", milles uuris Suurbritannia institutsioonilist toimimist. Erilise tähelepanu all olid parlament ja monarhia, samuti kirjeldas Bagehot Briti ja Ühendriikide valitsuste erinevusi.

1872. aastal ilmus "Physics and Politics", milles Bagehot vaatles, kuidas tsivilisatsioonid end alal hoiavad. Ta väitis, et varaseimas faasis tsivilisatsioonid vastanduvad kaasaegsele liberalismile, kuna ennast hoitakse alal konformismi ja sõjalise edu abil. Kuid turvalisuse suurenedes on neil võimalik küpseda süsteemideks, mis on avatud suuremale mitmekesisusele ja vabadusele.

1873. aastal avaldatud raamatus "Lombard Street"[3] avab Bagehot finants- ja pangandusmaailma telgitaguseid. Eriti oluliseks peetakse "Bagehoti diktumit" (Bagehot's Dictum), mille kohaselt peaksid keskpangad maksejõulistele hoiuasutustele vabalt laenama, aga ainult korraliku tagatise vastu ja selliste intressimääradega, mis mõjuksid tõrjuvalt nendele laenajatele, kellel ei ole selleks tõsist vajadust. Tihti viitavad Bagehoti tähelepanekuile keskpankurid, eriti 2007. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi kontekstis. On leitud sarnasusi Bagehoti kirjeldatava 19. sajandi pangandussüsteemi ja nüüdisaegse varipanganduse vahel.[4]

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1867. aastal põetud kopsupõletikku ei saanud Bagehot enam kunagi päris terveks ja ta suri 1877. aastal külmetushaiguse tüsistuste tõttu.[5] Pärast ta surma avaldati mitu kogumikku Bagehoti kirjanduslikest, poliitilistest ja majandusalastest esseedest. Teemad ulatusid Shakespeare'ist ja Disraelist hõbeda hinnani. Bagehoti auks kannab ajakirja The Economist iganädalane Briti päevakajalisi teemasid kajastav kommentaar nime "Bagehot". Igal aastal annab Briti poliitikauuringute assotsiatsioon (Political Studies Association) välja Walter Bagehoti auhinda parima valitsemise ja avaliku halduse teemadega tegeleva väitekirja eest.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Richard Holt Hutton, "Memoir" and "Second Memoir". (Dictionary of National Biography), Mrs. Russell Barrington, (toim,) The Works and Life of Walter Bagehot, London, Longman, Green (1915).
  2. Andrew King, John Plunkett (2005). Victorian Print Media: A Reader. Oxford University Press. p. 50. ISBN 0-19-927037-6. "National Review (1855-64) one of the most prestigious quarterlies of mid-century"
  3. Lombard Street e-raamatuna
  4. Perry Mehrling, Zoltan Pozsar, James Sweeney, Daniel H. Neilson, 2013. Bagehot was a Shadow Banker: Shadow Banking, Central Banking, and the Future of Global Finance.
  5. Roger Kimball (1998). The greatest Victorian. The New Criterion.