Vittoria Accoramboni

Allikas: Vikipeedia

Vittoria Accoramboni (15. veebruar 1557 Gubbio22. detsember 1585 Padova) oli itaalia aristokraat, Bracciano hertsoginna. Ta sai tuntuks oma erakordse ilu ja õnnetu lõpu pärast.

Tema seikluslik elu on andnud ainet mitmele kirjandusteosele.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vittoria sündis Gubbios pere kümnenda lapsena. Tema isa kuulus Marchest pärit väikeaadlisuguvõssa, mis oli Gubbiosse tulnud 14. sajandil. Perekond kolis Rooma paremat elu otsima.

Vittoria isa lükkas tagasi mitmed Vittoria kosilased ning peatus siis Francesco Perettil, kellel polnud küll erilist positsiooni, kuid kelle onu oli kardinal Felice Peretti, keda peeti paavstikandidaadiks (hiljem saigi temast paavst Sixtus V). 16-aastane Vittoria abiellus Perettiga. Pillava eluviisi tõttu sattus paar peagi võlgadesse.

Vittoriat imetlesid ja jumaldasid paljud Rooma kõige targemad ja säravamad mehed. Tema kõige tulisemate imetlejate seas oli Paolo Giordano I Orsini, kes oli esimene Bracciano hertsog ning üks Rooma mõjukamaid isikuid.

Aastal 1581 tappis Vittoria vend Marcello, kes tahtis, et tema õest saaks hertsogi abikaasana, Peretti. Hertsogit kahtlustati kuriteo kaasosaluses, seda enam, et arvati, et ta oli tapnud oma esimese abikaasa Isabella de' Medici. Vittoria võttis hertsogi abieluettepaneku heameelega vastu ning peagi nad abiellusid, algul salaja (1581), ja 1583, pärast paavst Gregorius XII vastuseisu ületamist, ka avalikult.

Kadeduse tõttu püüti seda abielu tühistada ning Vittoria koguni vangistati; ta vabanes ainult tänu kardinal Carlo Borromeo sekkumisele. 24. aprillil 1585, pärast Gregorius XII surma, sai Vittoria esimese abikaasa onu kardinal Montalto paavstiks ja tõotas paarikesele kätte maksta. Neid hoiatati ning nad põgenesid algul Veneziasse ning sealt Salòsse, mis asus Venezia riigi territooriumil. Selles linnas hertsog novembris 1585 ka suri, pärandades kogu oma isikliku varanduse lesele (Bracciano hertsogkonna jättis ta oma esimese abikaasa pojale Virginio Orsinile).

Leinav Vittoria tõmbus tagasi Padovasse, kuhu talle järgnes tema surnud abikaasa sugulane Lodovico Orsini, kes oli Venezia vabariigi teenistuses. Lodovicol oli plaanis püüda varandus ümber jagada. Varanduse jagamisel tekkis tüli ning Lodovico tegi ühele meesterühmale ülesandeks Vittoria tappa. Vittoria suri 1585. aasta lõpus. Venezia vabariik mõistis hiljem Lodovico ja peaaegu kõik tema kaasosalised surma.

Kirjandusteosed Vittoria Accoramboni elust[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • John Webster. "Valge kurat ehk Paolo Giordano Ursini tragöödia" (draama; 1612)
  • Stendhal. "Vittoria Accoramboni" (jutustus; 1837–1839)
  • Ludwig Tieck. "Vittoria Accoramboni" (ajalooline romaan; 1840)
  • Robert Merle. "L'Idole" (romaan; 1987)